Andrus Kivirähk "Rehepapp ehk november"
Kui mulle sattus näppu raamatu 29. trükk, kahtlustasin, et olen üks väheseid eestlasi, kel klassikaks saanud kultusteos lugemata. Populaarsusest lugejate seas kõneleb veel mitmete väljaannete ilmumine peale selle. Pluss paljude positiivsed hinnangud ja hulk tõlkeid teistesse keeltesse.
Kui alustada päris algusest, siis romaanis kirjeldatud november mudase maa, kõleda tuule, lõputu saju ja tuhmhalli hämarusega andis lugemisele õige tunde. Kõik näis kui müstilise looriga kaetud, mille alt astusid järjest välja lihtsad Eestimaa külainimesed ja eesti soost mõisa asjamehed. Värvikad ja olemuselt sarnased kujud, kes raskel ajal kergendavad oma eluolu igal võimalikul juhul naabri ja mõisa tagant varastamisega. Või orjastavad enda heaks töötama krati. Aruka ja õiglase hoiakuga eristub Rehepapp, kellele loodavad kõik hädalised (ja mina lugejana).
Kuigi paganlikke eestlasi kujutatakse siin võimendusega ja kõrgelt üle võlli, siis see ebausk, rumalus ja ahnus... Tean ju küll, et mõisa köis las lohiseb, eestlase lemmikroog on teine eestlane jne, aga ikkagi. Pani muigama, ent mingil hetkel hakkas tibake piinlik, kriipis hinge ja kuidagi lootusetu tunne oli. Taganjärgi mõeldes näitab see, et lugu on nii köitvalt jutustatud, et läks lugedes mulle korda.
Kui eestlastes poleks võõraste ikke all elades olnud jonni, viha, enesekesksust ega muud taunimisväärset, kas oleksime üldse püsima jäänud. Ei ole õigustus, aga olid ajad... Tegelikult pole sugemed tegelaste loomuomadustest haruldased kaasaegsetegi puhul. Peale lugemist mõtisklemist juba jätkub.
Piltlikult öeldes jookseb Kivirähkil jutt kui külluse sarvest. Sõnaosavalt põimuvad rahvapärimused, muinasuskumused ja kirjanduslik fantaasia. Mulle väga meeldis! Tema "Mees, kes teadis ussisõnu" meeldis veel rohkem!
Soovitan, kui oled juhtumisi viimane eestlane, kes pole raamatut lugenud!
Ise ootan huviga filmi vaatamist, et vaimusilmas nähtud tegelased ekraanil elustuksid.
🐈
.jpg)
.jpg)
Kommentaarid
Postita kommentaar