Elena Ferrante "Kadunud tütar"
Romaani peibutas lugema paeluv kaas, kujundanud taas Britt Urbla Keller, kelle looming mulle üliväga meeldib.
Leda on keskealine lahutatud naine, ülikooli õppejõud Firenzes. Tema kaks täiskasvanud tütart kolisid oma isa juurde Kanadasse. Tundes end vabana kohustustest ja vastutusest otsustab Leda aja maha võtta ning puhata mere ääres. Rannas köidab Leda tähelepanu noor ema väikese tütrega. Ta tunneb sümpaatse naisega hingesidet. Varsti kaotab tüdrukuke oma lemmiknuku. Pisike on lohutamatu. Mänguasja leidmine võtab aega, sest keegi võtab selle endaga kaasa...
Rannamelus inimesi vaadeldes mõtleb Leda minevikule. Mälupiltide läbi areneb tema sisemonoloog endaga. Leda meenutab, kuidas ta kaotas suhetes oma ema, tütarde ja abikaasaga iseenda ning tundis end läbikukkununa, väsinuna süütundest, et pole olnud piisavalt hea tütar, ema, naine. Endasse vaadates jõuab ta teadmiseni, et tähtsaim on armastus iseenda vastu.
Sügavalt naisekeskses ja psühholoogilises loos on pinget, meeleheidet, valu, aga ka selgust, lootust. Vast pakub kohati äratundmistki, ei anna retsepte kellelegi elu elamiseks, küll mõtlemisainet. Väga meeldis autori väljenduse lihtsus ning otsekohesus. Taas auraga raamat, mida nautisin. Lugemissoovitus emadele ja tütardele!
PS Elutul ja räpasel nukul on selles loos sümboolses mõttes oluline osa.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar