Gabriel Garcia Marquez "Kõdulehed"
Gabriel Garcia Marquezi "Armastus koolera ajal" meeldis mulle. Raamatu aura jäi kuhugi mälusoppidesse, tuletades end hiljem taas meelde, isegi rohkem kui vahetult peale lugemist.
"Kõdulehted" on autori esimene oluline teos. Tegevus toimub 1928. aasta sügisel Ameerikas Colombias kusagil väljamõeldud Macondo linnakeses. Peale suure banaanifirma lahkumist jäävad sinna vaid suur tühjus ja masendavad riismed läinud parematest päevadest. Sealsamas, justkui hingetul tühermaal, elab lugupeetud mees, kolonel. Trotsides linnaelanike vastupanu ja pahameelt on ta otsustanud täita antud lubadust korraldada auväärsed matused kaaskodanike poolt põlatud arstile. Koloneli toetavad vaid ta kodakondsed, linlased näeksid enese tahte läbi lahkunut pigem unustuse hõlmas kõdunemas. Läbi koloneli, tema tütre ning tütrepoja mõtete ja mälupiltide rullubki lugu lahti.
Lugedes tundsin, nagu vaataksin ilmatu suurt panoraami, kus kogu raamatu sisu tajutav ja nähtav. Lõunamaiselt lämmatav septembrikuine leitsak, tuules lendlevad krabisevad värvilised puulehed, vänge kõdulõhn. Värvikad tegelased sisemuselt ja välimuselt nii minevikust kui olevikust. Pildilt peegeldumas eelarvamused, üksindus, pettumused, kogukonna depressiivne hääbumine. Omapärane romaan pani mõtlema ligimesearmastuse üle, tekitas küsimusi, millele vastuseid pole...
Sümpaatne kaanekujundus sobib hästi raamatu meeleoluga.
🐾
“Sada aastat üksildust” ja “Armastus koolera ajal” on mu lemmikute hulgas. Rõõmustan, et keegi tutvustab uut tõlget, mida ma pole märganud.
VastaKustutaTänan, "Sada aastat üksildust" ootab mul veel riiulis lugemist!
VastaKustuta