Patricia Wilson "Saladuste villa"
Soojust ja päikest ihaledes meelitasid kaanekujundus ning pealkiri mind raamatut lugema. Tegelikult oli loos tõsidust ja pealkirjas mainitud villa omas vaid kõrvalist tähendust.
Naomi ja Rebecca on õed. Rhodos on nende kodusaar, kus juudi päritolu vanaema Bubba kasvatab mõlemad üles pärast vanemate hukkumist merel. Naomi elab jätkuvalt Rhodosel. Ta on õnnelikus abielus täiskasvanud poegade ema ja hoolitseb haige vanaema eest. Naomi unistab avada oma looduskosmeetika äri. Rebecca elab Londonis. Rebecca suurimaks sooviks on saada emaks, mis kinnisideeks kujunenuna ähvardab purustada tema abielu. Õed kohtusid viimati kümme aastat tagasi, kui Bubba Rebecca kodunt eemale peletas ja suhtlemine temaga katkes. Igatsus üksteise järele ei anna asu. On aeg leppimiseks. Rebecca naasebki tagasi sünnisaarele. Lugedes Bubba päevikuid saavad Naomi ja Rebecca aru, et tegelikult ei tea nad midagi oma vanaema minevikust. Sissekanded koltunud lehekülgedel viivad õdede mõtted 1944. aasta suvesse, kui Rhodos okupeeriti sakslaste poolt. Vanaema Bubba ehk Pandora Cohen oli siis vaid 16-aastane...
Vahelduvalt minevikumälestustes ja tänapäeval perekonnalugu kulgebki. Ajaloolise tausta puhul puudus mul teadmine, et teise maailmasõja natsiokupatsioon koos juutide vastase progrommiga puudutas nii valusalt Vahemere väikesaarte elanikke. Kuna autor sai ainest romaani kirjutamiseks tõsielusündmustest, siis suhtusin alguses päeviku sissekannetesse kerge ettevaatusega. Tekkis kartus sealt lugeda midagi julma ning vapustavalt häirivat. Süütute inimeste kannatused ja ebainimlikkus nende suhtes olid siin küll usutavalt südantlõhestavad, aga tegelikult oli loos siiraid lootusi ning positiivsust. Bubba osalemine vastupanuliikumises, vaprus omaenese elu ohtu seada mõtetes kõige kallimad inimesed, soov pereliikmed leida või neist vähemalt midagi teada saada - see kõik tegi lugemise põnevaks, samas helgeks. Paratamatult viis haarav ja mõrkjamaiguline romaan taas mõtted inimeste kannatustele tänapäeva mõttetutes sõdades.
Rebecca ja Naomi eluraskused pole võrreldavad vanaema poolt läbi elatuga, aga nende ootused ja pettumused olevikulises reaalsuses panid samuti mõtlema. Õnneks olid õdedel valikud ja võimalused. Olevikku saab muuta, minevikku paraku mitte. Muidu suurepärase loo lõpp tundus mulle ainult pisut kiire ja naiivsevõitu.
Varem autorilt loetud, samuti ajaloolise taustaga, "Põgenemine Kreetale" meeldis mulle samuti.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar