Liza Marklund "Soo"
Romaani "Polaarjoon" iseseisev järg viib taas Rootsi põhjapolaarjoonel asuvasse Stenträski väikelinna. On 1990. aasta suvi. Wiking Stormbergi abikaasa Helena jätab mehele teate, et läheb koos pisitütre Eliniga murakaid korjama. Poeg Markus jääb vanaema hoolde. Õhtul leitakse Elin Kallmyreni soo servalt, kuid Helena on kui tina tuhka kadunud. Vaatamata otsingutele ei leita ka tema surnukeha.
Aastakümneid hiljem kriibib valu Helena kaotusest jätkuvalt Wikingi hinge. 2020. aasta suvel saab aga poeg Markus hoiatava sisuga kirja, millel Helena peremärk. Wiking ei tea, mida uskuda või mitte uskuda...
Minu arvates pole tegu tavalise krimilooga, vaid pigem krimisugemetega psühholoogilise romaaniga, keskmes Wikingi ja Helena armastuse ning mälestuste lugu. Kui alguses kulges tegevus mõtlikult ja nostalgiliselt, siis mida edasi, seda enam dramaatilist põnevust lisandus. Oli saladusi, üllatusi, ootamatuid pöördeid. Kuigi romaan on ilukirjanduslik, tundus ta üsna realistlik ja usutav, arvestades sisuga seotud Nõukogude Liidu luuretegevust, ajaloolisi fakte jne.
Suurepäraselt kirjutatud ja hästi tõlgitud raamat, nii et lugeda oli puhas nauding. Õnneks ajastusid tunnid romaani seltsis nädalavahetusele ja pea ühe hingetõmbega ta läbi sain. See lugu oli isegi köitvam kui esimene osa "Polaarjoon", mis mulle ka väga meeldis. Kolmas osa "Tormimägi" aga ootab juba riiulis!
Jaan Martinsoni 2023. aasta krimiraamatute edetabelis pälvis lugu arvestatava 8. koha.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar