Joy Ellis "Viis verist südant"
Uurija Matt Ballard valmistub pensionile jääma, meeles mõlkumas viimane juurdlus, milles Matt ise ja eriti tema kallim Liz vaimselt murdusid. Juhtumist jutustas eelmine osa "Mineviku taak".
Politseijaoskonda tuleb sümpaatne naine Grace Repton. Grace`i kihlatu on sarimõrvar Jeremy Reader, kes tappis kümme aastat tagasi julmalt viis noort naist. Matt Ballard oli see, kes kurjategija kohtu ette tõi. Nüüd kannab Reader karistust kõrge turvalisusega vanglas, aga väidab, et on muutunud ja kahetseb siiralt tehtut. Grace kinnitusel tahab mees politseid aidata, sest omab infot, et vabaduses on kurjategija, kes plaanib tema sooritatud mõrvasid jäljendada. Jeremyl on istuda jäänud veel 20 aastat ja politsei abistamise eesmärgiks pole vabadusse pääsemine. Matt ei tea, keda või mida uskuda, aga varsti teatataksegi tapetud noorest naisest...
Samal ajal leitakse elupuu tätoveeringuga leedulasest võõrtöölise surnukeha. See on juba kolmas laip sellise tätoveeringuga. Mis neid seob, tuleb välja uurida. Uurijad mõtlevad nii jõukude vahelistele sõdadele uimastite ja relvade pärast kui ka veritasule. Selge on vaid see, et Mati pensionile minek on kaugemale libisemas...
Kui esimene osa oli minu jaoks pinevavõitu, siis siin jagus põnevust just parajalt. Oli küll palju verd ja surma, aga uurijate arutlemine, uurimise keerdkäigud ja asjaolud juhtumi ümber kulgesid rahulikumalt, samas huvitavalt. Süngele loole andsid helgust politseinike entusiasm ja koostöövalmidus. Väga meeldis romaani psühholoogiline pool. Lugedes mõtisklesin Matiga kaasa, kas sarimõrvar võib tõesti oma sisemuses muutuda või on tegu lihtsalt näitemänguga. Hästi usutavalt peegeldusid jäägitult kohusetundliku ja läbipõlenud Mati tunded oma töö vastu ja mõtted pensionile minnes alustada elu uuelt lehelt. No näis, originaalis on veel mitmed tema lood ilmunud, ehk tulevad eesti keeles ka. Mõtlesin, mis ma mõtlesin, lõpp üllatas, ent oli loogiline. Haarav krimiraamat, soovitan, aga alusta ikka eelmisest osast "Mineviku taak"!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar