Kate Morton "Kauged tunnid"

-

Kate Morton "Kauged tunnid"
Varrak 2025, tõlge Lii Tõnismann, 576 lk

Nii kirjanduses kui päriselus on mu nõrkuseks vanad, ajaloo ja minevikuga majad ja lossid. Ka huvitavad neis elanud ja elavad inimesed...

Lugu saab alguse ühest Milderhurstist saadetud kirjast, mis saatuse tahtel jõuab Edie emani 50-aastase hilinemisega. Nähes tema reaktsiooni ja salatsemist kirja saamisel tõdeb tütar, et tegu on mingi valusa saladusega. Miks ema nii kangekaelselt vaikib elust Milderhursti lossis, kuhu ta Londonist sõja jalust 13-aastasena evakueeriti? Varsti satub Edie ise juhuslikult samasse paika. Kunagi kaunis, ent nüüd ajahambast puretud kummituslik loss meelitab ennast ligemalt uurima ja sealsete asukatega tutvust tegema...

Romaan läheb ajas tagasi ja elustuvad sõjaaegne maaelu, Mudamehe legend, salajane armastus, mahavaikitud kuriteod ja veel palju muudki...

Kaunilt jutustatud loos väljenduvad tegelaste rohked mõtted ja sügavad tunded hästi kujutluslikult, pisiasjadeni, põhjalikult. Aegamisi kulgedes tundus algus isegi veidi venivat, ent tegevuse edenedes kujunes mul juba sõltuvus raamatust. 

Väga paelusid keerulised inimsaatused nii ajastust kui suhetest tingitud valu ja traagikaga, mida pool sajandit endas varjul hoiti. Jah, olenemata aegadest on salatsetud, armastatud, ennast ohverdatud, vihatud. Haarav, nukravõitu, samas õdus lugemine! Varu aega, raamat sobib hästi pimedatel sügisõhtutel nautimiseks. 

Kate Mortonilt olen ennemalt lugenud romaane "Kellassepa tütar" ja "Kojutulek", mis seni mu lemmik. Aga veel mitmed on lugemata...

🐾



Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Valérie Perrin "Kolm"

-
Kujutis
Valérie  Perrin "Kolm" Tänapäev 2024, tõlge Pille Kruus, 638 lk Autori "Lilledele värsket vett" on mu lemmik, väga meeldis "Pühapäeva rüppe unustatud" . Ja ei jää kaks kolmandata... Aastal 1986 tutvuvad väikelinna koolis kolm kümneaastast: Adrien, Étienne ja Nina, kellest saavad lahutamatud kõiges. Kasvades tõotavad nad jääda sõpradeks ka tulevikus, kui ees terendab edasine õppimine ja elu Pariisis... Aastal 2017 leitakse järve uppunud autovrakk, milles on paarikümne aasta eest kadunud tütarlapse säilmed. Sünge leiu ja tol ajal lähedase kolmiku vahel on seos. Sõprade suhted on nüüdseks küll katkenud, aga igatsus üksteise järele pole kadunud... Taas raamat, milles tegelastega koos kulgeda.  See on lugu sõprusest, kuidas elu seda muudab või ei muuda, kuidas vaadata.  See on lugu täiskasvanuks saamisest, kõigi selle juurde kuuluvate konaruste ja eksimustega.  See on lugu elust, valikutest, võimalustest, saatuslikkusest. See on lugu põnevuse, ootamatute pööre...
Lisateave

Kairi Look "Tantsi tolm põrandast"

-
Kujutis
Kairi Look "Tantsi tolm põrandast" SA Kultuurileht 2025, 167 lk Taas heas mõttes kõneainet andnud väga paeluv ja tundeline raamat... Tüdrukuke ja vanaema, ühel elutee algus, teisel eluõhtu. Laps küsib, vanaema vastab ja jutustab rahvapärimustest, looduse imelisest jõust, usust, oma mälestustest, kõigest. Ses ajas kätkeb tüdruku õnnelik lapsepõlv, palju armastust, soojust, lootusi. Aga aeg ei peatu. Ilma vanaemata sirgub väike tüdruk neiuks, saab naiseks. Ees seisab nii rõkkavat rõõmu kui lohutut kurbust, enese kaotamist ja leidmist, selgust, kulgemist taas algusesse, oma juurte juurde... See on hästi meeleline tajumise, tunnetamise ja mõtisklemise lugu. Õhuliselt napis ja poeetilises väljenduses jagub põhjatut sügavust, ilu ja valu, intiimsust, ka tabamatut. Nii kirglikult saab tõesti kirjutada vaid südamest ja läbi isiklikult kogetu. Lugesin peaaegu hinge kinni pidades ja olin üleni raamatu sees... Puudutav lugu tõi mu mõtetesse enda läbitud elukõvera algusest tänaseni... 🐾...
Lisateave

Indrek Hargla "Apteeker Melchior ja nõiutud kabel"

-
Kujutis
Indrek Hargla  "Apteeker Melchior ja nõiutud kabel" Raudhammas 2025, 437 lk Apteeker Melchior lausa hüpnotiseerib mind oma lugudega. Ega enne rahu ei saanud, kui viimane osa ka läbi. Kõiki varasemaid olen väga nautinud ja sellega pole teisiti... Tallinnas anno Domini  1434 tuleb apteeker Melchiori juurde Tartust pärit pagar, kes kindlalt usub, et tema vend Johannes ei surnud loomulikku surma, vaid uputati. Johannest Melchior isiklikult ei tundnud ja veelgi üllatuslikum on see, et apteeker sai temalt päranduseks keiser Friedrich II ärakirja manifestist aastast 1224. Sellega lubatakse vastristitud eestlastele samasugune vabadus, kui on teistel keisririigi vabadel inimestel. Pärandatud dokumendist ei oska Melchior midagi tarka mõrva kohta välja lugeda. Johannese jäljed juhatavad aga Riisipere mõisani. Veel üks selle mõisaga seotud mees tapetakse varsti Tallinnas. Ja Riisiperest pärit nunn Elsebe põgeneb Püha Miikaeli kloostrist. Mis muud, kui tuleb asja uurida. Nüü...
Lisateave