Kristina Sabaliauskaitė "Silva rerum"
Kui nüüd järele mõelda, ei meenu, et oleksin Leedu kirjandusest midagi väga pikka aega lugenud, kas üldse...
Silva rerum (tõlkes: asjade mets) oli 16.-18. sajandil Leedu aadlike pereraamat, mida põlvest põlve edasi pärandati ja kuhu pandi kirja sündmused, palved, mõtisklused, dokumendid, retseptid, soovitused igapäevaseks eluks jne - kõik, mida peeti perekonna tarvis oluliseks jäädvustada ja mäletada.
Neljaosaline romaanisari jutustab Narwoyszide aadlisuguvõsast läbi nelja põlvkonna. Peresaaga esimese osa tegevus viib 17. sajandi keskpaika Milkantai mõisa, kuhu perepea Jan Maciej Nawoysz rajab oma unistuste Arkaadia. Ta elab seal koos naise Elżbieta ning kaksikute Urszula ja Kaszmierziga.
Kui Jan Maciej kirjutab ülestähendusi oma silvasse, on juhtunud midagi erilist. Ja lähebki tütar Urszula Vilniusesse kloostrisse ja poeg Kaszmierz ülikooli. Nüüd seisavad nad silmitsi iseseisva elu, surma, armastuse, vabade või usuliste valikute ja millega veel...
Kuna ajakirjanikust ja kunstiteadlasest autor on Leedu ajalugu põhjalikult uurinud, siis õhkub romaanist autentsust. Tumedavarjundiline ajalooline taust, kus mõjujõud vägivallal, hirmul ja muredel, ei ole siin ülearu traagiline, vaid pigem reaalne. Eluolu kirjeldavad ajastuhõngulised detailid ja lugedes tajutavad värvid, helid, maitsed, lõhnad. Autori sõnaosavas jutustamises ei puudu ka kübeke irooniat ja huumorit. Pereloos põimuvad kombed, uskumine jumalasse või mitte uskumine, ebausk. Jagub põnevust, saatuslikku armastust, maagilisust.
Tegelaste inimlikus loomuses pole midagi võõrast tänapäevaseski kontekstis. Mu sümpaatia kuulub Elżbietale, kes sügaval hingepõhjas igatsedes tabamatut vabadust, on armastav ema ja naine, hoolitsev perenaine, väärikas ja austatud kogukonnas. Liigutas Elżbieta ja Jan Maciej kaunis armastuslugu.
Romaan polnud kiire ja kerge lugemine, eriti alguses, ent mida edasi üha enam see mind köitis. Perekonnaloo kõrval oli huvitav katoliikluse, kloostrielu, ülikooliõpingute ja ajalooga seonduv. Leidus nii erinevusi kui sarnasusi tolle aja Eestiga.
Tegelikult tean Leedu minevikust vähe, nii et väike valgus ses osas sai raamatu lugemisega ka mu teadmistes süüdatud.
🐈

Kommentaarid
Postita kommentaar