Valérie Perrin "Minu kallis tädi"
Viivitasin selle enamasti heas mõttes kõneainet andnud romaani lugemisega. Minu arvates parim raamat autorilt ja mu viimaste aastate lemmik on "Lilledele värsket vett". Väga meeldis "Pühapäeva rüppe unustatud", ka "Kolm" oli hea lugemine. Nii kerkisid ootused ja pelgasin natuke, et äkki...
Agnès saab teate politseist, et leitud on tema tädi Colette`i surnukeha. Agnès on kindel, et tegu peab olema eksitusega. Nimelt maeti tädi Colette juba kolm aastat tagasi. Ent surnud naise juurest leiti Colette`i isikutunnistus ja Agnèsi telefoninumber lahkunu viimaste soovidega. Agnès sõidab nüüd kodulinna, mõtetes hulk küsimusi ja hinges kindel soov neile vastused leida...
Loo südameks on armastus. Armastus kõige erinevamal moel. Ilus, õrn, valus, varjatud, vastamata, igatsev, reedetud, kadunud, leitud armastus...
Romaan saab alguse ühest arusaamatust juhtumist, millele lisandub uusi sündmusi, tegelasi, saladusi, segaseid asjaolusid, põnevust, mitmeid tegevusliine, nende omavahelisi seoseid... Sisutihe ja tummine lugu kasvab piltlikult öeldes kui lumepall. Kohati tekkis tunne, et kõike seda on isegi paljuvõitu. Minu arvates romaan Valérie Perrini lillede ja pühapäeva lugusid ei edesta, ent tema mõnus ja haarav jutustamistiil klammerdas mind lugemise külge. Lugesin parajalt kopsakat raamatut pea nädala ja ka eemal viibides olin mõtetes tihti selle juures...
🐈

Kommentaarid
Postita kommentaar