Piia Präänik ja Sõnasööbik

  

Koolitöös puutun iga päev kokku lastekirjandusega. Olen palju lasteraamatuid aastate jooksul läbi lugenud, kuid hetkel uudislastekirjanduse lugemisega veel kiidelda ei saa.Vastavalt võimalustele ostame kooli uuemat lugemisvara, mida klassiväliseks lugemiseks kasutan. Lapsed on raamatute valimisel tõeliselt elevil, samuti mina, sest püüan ju nendega lugemisel sammu pidada. 

 Hiljuti ilmus vahva raamat "Piia Präänik ja Sõnasööbik" (Kairi Look, Koolibri 2021, 120 lk).

Piia Präänikule ja tema klassikaaslastele I a klassist on esimene koolipäev oodatud ja tähtis. Klassiruumis näib aga toimuvat midagi kummalist: seinal on lillad kleepuvad jäljed, kalendrist on kadunud aprillikuu šokolaadijänes, detsembri rosinakeeksist kõik rosinad. Tundub, et keegi on kapis... Just sealt avastavadki lapsed väikese lilla eluka, kes nimetab end pesakonna parimaks Sõnasööbikuks number 186.

Loo esimesi lehekülgi lugedes panid muigama "killud", mida jätkus pea igasse ritta. Kujutlesin elavalt, kuidas algklassi põnn raamatut lugedes naeru pugistab. Algul tekkis isegi väike kartus, kas lugu peale hea tuju veel midagi pakub. 

Raamatus puudutatakse mitmeid päevakajalisi teemasid, nagu loodusehoid, toidu ökonoomne kasutamine, abi toidupangale, klassiväline tegevus jne. Piia sõbrad sobituvad kaasaegsesse konteksti. Anna emal on prantsuse mees, Liisa-Lotta kolm vanaema tülitsevad, kes neist tüdruku koolist koju viib, Uku kodus ei vaadata televiisorit jne. Loo tegevuse seob tervikuks hoolitsus ja vastutus Sõnasööbiku eest, keda jälitab kõmuline ajakirjandus. Lapsed on tekkinud segaduses sõbralikud ja üksteisega arvestavad. Peatükid on lühikesed, pildid lastepärased. Raamat on lõbus lugemine esimese kooliastme lapsele ja sobib suurepäraselt lugemishuvi äratamiseks. Loo lõpul jääb mulje, et raamatule võib järge oodata...

Varem on aurorilt ilmunud Piia Prääniku lugudest "Piia Präänik kolib sisse" ning "Piia Präänik ja bandiidid".

🐾