Liza Marklund "Tormimägi"
Romaanidest "Polaarjoon" ja "Soo" tuttav krimiuurija Wiking Stormberg on läbinud vähiravi ja hullem on seljataga. Järgmine saatuselöök tema jaoks on ema Karini äkiline surm. Matuste ja pärandiga tegeledes saab Wiking aru, kui vähe ta tegelikult oma emast teab.
Samal ajal, keset jaanipäevapidustusi, leitakse Stenträski soost surnukeha. Arvatakse, et tegu võib olla Wikingi uppunud abikaasaga. Wiking teab, et see pole Helena. Soost leitud inimene osutub meheks, kes paraku on siiski temaga seotud. Tõe teada saamiseks peab Wiking minema ajas tagasi, oma perekonna loo alguse juurde...
Romaani keskmes on taas inimsuhted ja saatused, hoolega hoitud saladused, võim, vägivald, armastus, valusad valikud. Mulle meeldis väga ema Karini viiekümnendatel alanud lugu, mis raashaaval nüüd päevavalgele settis. See pani kaasa elama, tekitades tunde, et kellegi elu võis ka päriselt niisugune olla. Tegelikult oli mul lausa kahju, et Karin suri ja tõde selgus palju hiljem, sest ta väärinuks rohkem, kui elult sai.
Kurblikke inimsaatusi oli romaanis rohkemgi, samas jagus mõõdukat põnevust. Väheke leidus ka etteaimatavat, aga see käis asja juurde ja isegi meeldis mulle. Loo lõpus oli hea mõtelda, et arvasingi nii, nagu kujunes. Raamat sobis hästi lahkuva suve meeleolus lugemiseks. Lõpu helguses jäi õhku vihje, et lugu võiks jätkuda, aga juba ühe teise tegelase mõtete läbi.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar