Piret Raud "Keedetud hirvede aeg"
Raamatud, mis kätkevad endas arenemis- või kujunemislugu, köidavad mind. Eriti veel, kui tegu eesti autorite loominguga. Neis leidub nostalgiat, aegade hingust heas mõttes või hoopis vastupidi, midagi niisugust, mis tekitab lähedust tegelastega, iseenda äratundmist. Nii siingi...
Lugu viib minevikku, ajastusse, mida kammitseb paigalseis ja tardumus, sest kahtlustel ja hirmul on võim. Näiline rahu ei tähenda hingerahu, vaid ebamäärasust ja mõttesegadust. Väikese Lill Aruvee sirgumise ja enese leidmise teel saadavad teda kunstnikust isalt päritud kunstihuvi, tundlik meel, ebakindlus südames, maailma mittemõistmise pelgus, suhtlemise ärevus... Õieti kulgebki vähese tegevusega lugu vaatena peamiselt Lille, aga ka teiste tegelaste mõtetesse ja tunnetesse oma aja taustal. Loos on nukrust, igatsust, aga helgustki.
Mind lummas autori imeline keel ja väljendus, mis pastelselt õrn ja väljapeetud, kujundlik, varjundirohke, poeetiline, tabav... Inimhingede sügavusest tulevad mõtted ja tunded said kuju ja tähenduse, nii et kujutlusvõimele ruumi ei jäänud.
Raamatust palju ei kirjuta, parem on ise lugedes nautida.
Varem Piret Raualt loetud "Verihurmade aed" meeldis samuti. Omajagu naerutas vahva lasteraamat "Tobias ja teine b".
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar