Piret Raud "Verihurmade aed"
Mu elus oli aeg, kus pea kõik kodu vabad pinnad olid asustatud toalilledega. Sain neid tuttavatelt ja sõpradelt, ostsin ise, päästsin mõne ülekasvanu või õnnetukese ka prügikasti juurest. Pippa-kassi lapsendades kinkisin ära taimed, mis "söödavad" ja mürgised, sest minu kallis nurrmootor "armastab" samuti lilli.
Vanaproua Ella, kes kogub äravisatud toataimi ja pereajakirja peatoimetaja Renate tutvuvad juhuslikult, kui Ella üht hüljatud kummipuud koju toimetades tänaval komistab ja jalaluu murrab. Renate tõttab talle appi. Ella mõttelaad ja olemus võluvad teda sedavõrd, et Renate otsustab Ellast kirjutada kaaneloo ajakirja emadepäevanumbrisse. Ellat pildistab toimetuse noor fotograaf Joonatan, kes püüab pääseda õnnetu armastuse kütkest...
Justkui pildikestest koosnevat romaani lugedes tekkis kujutlus, et vaatan mustvalgete fotodega täidetud albumit, kus iga pildi juures lugu, milles sõnu vähe aga sisu palju.
Tegelased kolmest põlvkonnast olid oma läheduseigatsustes täiesti tavalised, ent erinevad. Ka eestlaslik loomus oli neis tuntav ja karakterid hästi usutavad. Nii on, kuidas keegi oma hingevaluga toime tuleb: kes loodab, kes kannatab, kes lepib oma saatusega, kes vihkab, kes leiab väljapääsu ja lahenduse... Midagi loos puudutas mind, oli äratundmist, kindlasti pole ma ainuke.
Alatoonilt nukrapoolne romaan jättis kokkuvõttes siiski helge ja lootusrikka tunde. Väga meeldis, kui ilusasti autor väljendab inimese ja looduse ürgset kooskõla, mis sisendab hingerahu ja annab elujõudu.
Kui alguses tekitas minus kimbatust pealkirja, kaanekujunduse ja sisu omavahelise seose leidmine, siis kõik kolm said omal ajal mõtte ja tähenduse.
Ilus ja suurepärane raamat, millest kirjutades on keeruline leida õigeid sõnu ja midagi jääb ütlemata...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar