Puhkus võõras kodus

 


Augustikuu laotab meie maale ilma, mis ühel hetkel on pehme ja sume, teisel märg ja niiskuselõhnaline, edasi taas kirkalt päikeseline ning soe, täis ritsikate sirinat ja küpseid lõhnu.
Inimeste olemuses on märgata tõtlikkust ja valmistumist millekski... Alles see oodatud suvi saabus. Nüüd aga mõtleme juba hüvastijätule. Hinge poeb väike sügismaiguline nukrus. 

Suvelõpu vabadel hetkedel sobib hästi lugeda kirjastuse "Hea lugu" "Suvitusromaani" sarjas ilmunud raamatut "Võõras kodu" (autor Valev Uibopuu). Raamat on varem ilmunud 1943. aastal järjejutuna ajalehes Eesti Sõna. Loo tegevus kulgeb rahulikus, meelelises ning nostalgilises meeleolus. 

Autor kirjeldab inimesi, ümbrust, tundeid sõnaosavalt, tänu millele on  raamatu sündmusi ja olusid endale hea ette kujutada. Inimnatuurid ilmuvad silme ette justkui elus. Tunda on autori  tugevat sidet tollase maaeluga. Kirjanik Valev Uibopuu oli loojana tõeline "vana kooli" mees. Sisu, kirjeldused ja mõtestatus on kenas ja sobivas tasakaalus. Kuumade suvepäevade kirjeldused pakuvad meeldivaid aistinguid, kui väljas on jahe ja vihmane suveilm!


Noor advokaadiabi Rein Maltspuu saabub suvitama Luhaloodre talusse, millest tal on vaid ebamäärased mälestused kadunud ema jutustuste kaudu lapsepõlves. Maltspuu alateadvus tunnetab salapära, mis teda selle paigaga seob. Ta tutvub pererahva ja kaassuvitajate: toimetaja Udritsa, tema õe proua Randeri ning noore õpetaja Marja Kiilandiga ja teistega ning püüab mõistatada paiga lummust ja aru saada seal valitsevatest inimsuhetest minevikus ja hetkel. Tal endalgi on vaja oma  suhete üle aru pidada ... Tuleb ka teada saamine ja otsustamine ...


Raamatu tegevus toimub umbes 80 aastat tagasi, kus praegusega võrreldes kulges elu aeglasemalt, vast ka mõneti rahulikumalt. Palju oli siis muresid, probleeme ja mitte vähem kui praegu ... Või olid need isegi suuremad, sest inimesed süvenesid nendesse rohkem kui tänapäeval ja valikuid lahendusteks oli vähem? Ilmselt on inimese loomus jäänud siiski samaks... Lugu annab mõtlemisainet tänapäevalgi.

Mulle meeldib kõik vanaaegne, mis väljendub sõnas, pildis, mälestustes, esemetes ...

Fotod pildistasin Eesti Vabaõhumuuseumis. Oma kujutlusis tunnetan seal sarnasusi raamatu meeleolu ja loodusliku taustaga.


Pippale pildistamine ei meeldi. Harva see õnnestub! Tema pildile saamist pean veel palju harjutama!

🐾

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Mika Keränen "Varastatud oranž jalgratas", "Peidetud hõbedane aardelaegas"

Minu lugemise aasta 2023

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"