Talvemajake

Reede pärastlõuna. Väsitav töönädal jäi selja taha. Videviku eel jõuan unistuste metsatallu. Avan veidi raskelt avaneva ning kriuksuva puuvärava. Üksik leheke langeb õunapuult. Linnuke tõuseb ehmunult häälitsedes lendu. Astun kaltsuvaipadega kaetud põranda ja madala laega tuppa, mis on täidetud lihtsa mööbliga, millel tikanditega, kellegi hoole ja armastusega kootud katted. Seinal tiksub rahulikult ja mõõdetud sammul kell. Kõikjal on pildid, mälestusesemed, millel rääkida oma lugu. Aknal on savialusel pooleldi põlenud ja veidi laialivalgunud küünal. Tunnen kuivama pandud ürtide ja kaminapuude lõhna. Toas on rahu ja vaikus. Väljas kiigutab tuul oksi, tasapisi pimeneb ... Võtan laualt raamatu, libistan silitades käega üle kaane, leian järje ja asun lugema...

Ära vali raamatut kaane järgi! Aga just seekord ma nii tegin. Kaanel küps puidune pruun taust kuldkollaste närbuvate roosidega, romantiline valge meritäht ja taskukell tagasihoidliku ornamendiga raamis. Romaan "Talvemajake" (M. E. Taylor) kirjastuselt "Ersen".

Lucy ema Beth, kes on  boheemlaslik vaba hing, sureb ajuvähki, jättes surma eel tütrele teate, et kusagil Cape Hudsonis ootab teda päranduseks jäetud maja naiselt kellega ta pole kunagi kohtunud.  Lucyl ei ole sugulasi ega lähedasi, kes teda Nashville`s kinni hoiaks ja seltsiks ema koer Dolly Parton asubki ta teele Cape Hudsoni väikelinna, et leida vastuseid küsimustele oma ema mineviku kohta. Lucy ei tea, kes on tema bioloogiline isa. Ent vastuste asemel leiab ta veel rohkem küsimusi. Pärandatud häärber Talvemajake on täis ühe perekonna saladusi, armastust, kirge ja reetmist.

Loen viimase lehekülje ja sulen raamatu. "Talvemajake" on väga haarav lugu ja üks sellistest raamatutest, mida on kahju käest ära panna. Parajalt on kõike, mis annab suurepärase lugemiselamuse. Taaskord teemaks side minevikuga, kuuluvus- ja kodutunde otsimine ning leidmine.

Nädalavahetus lõppeb, aeg on pöörduda unistuste metsatalust argipäeva. 

Lugemiseni!

Pippa tervitab ka!

🐾