Pelgupaik

 

Romaani "Pelgupaik" (L. K. Denton) keskmes on  vana ajahambast puretud maja, kus minevikus oli palju rõõmu, armastust, kuid ka murelikke hetki. Elu jätkub seal omasoodu ka aastaid hiljem. 

Sara Jenkinsi ainuke pereliige vanaema Margaret Van Buren sureb. Sara läheb tagasi koju Alabama Sweet Baysse, kus vanaema on kaua aega pidanud külalistemaja Pelgupaik, millest aastate jooksul on saanud avatud ustega vanainimeste kommuun. Maja, mis kunagi oli tõeline iludus, on lagunemas ja troostitu. Pelgupaiga pärandab vanaema Sarale. Margareti ehk Magsi, nagu teda kutsuti, tingimus on, et pansionaat tuleb Saral ära remontida. Sara tunneb end vanaema ees võlglasena. Ta ei kiirusta tagasi New Orleansi oma antiigipoodi ja võtab vastu väljakutse maja renoveerida.  

Vanaema ise oli välimuselt ekstsentriline: vahel kandis ta plätusid koos meeste õhtukuuega või kübarat, mis kujutas endast linnupesa koos helesiniste munadega. Sarah tundis teismelisena tema pärast nii mõnigi kord piinlikkust. Ent leitud vanalt fotolt on näha, et oma eelmises elus oli Mags olnud stiilne ja elegantne...

Pööningult leiab Sara kastitäie asju, milles peaks peituma vastus mitmetele küsimustele Magsi mineviku kohta. Tervikpilt kujuneb kildhaaval, tuues kaasa üllatusi...

Magsi elu  kujunemisel oli osa 60-aastate kindlatel  reeglitel ja norme täis maailmal. See oli aeg, kui ka suhted ja pereloomine olid sageli määratud ja igasugune kõrvalekaldumine polnud mõeldav...

Raamat paneb mõtlema, kui palju või õieti, kui vähe me oma lähedastest inimestest tegelikult teame...

Haarav ja mõnus lugemine, kui tahad oma igapäevasele argielule ja koroonastressile natukeseks selja pöörata.

Kui meile külalised tulevad, on Pippa vahel jänkusüdamega kass. Siis on tema pelgupaik vannitoas! 

🐾