Ärevil inimesed

Romaan "Ärevil inimesed" (F. Backman) on segane lugu, kuidas korteriesitlusest kujuneb pantvangidraama pärast ebaõnnestunud pangaröövi. Pangaröövel hoiab oma võimuses tervet seltskonda, kuni alistub... Ta laseb pantvangid vabaks ja haihtub...

Järgneb ülekuulamine, kus igaühel on oma nägemus olukorrast. Kuidas röövlil ikkagi õnnestus põgeneda?

Alguses on lugu väga arusaamatu, kuid lugedes avanevad tegelaste loomus ning seosed nende vahel. Tasapisi kujuneb arusaamine ja tervikpilt.

"Ärevil inimesed" on inimestest ja nende muredest, mis kasvavad nagu veerevad lumepallid. Kõik saab millestki alguse ja teadlikult või alateadlikult kantakse probleeme kaasas, sest lahendust on vahel väga raske leida... Raamatus on palju kära, kuid tuum on sügav ja tõsine. Selle loo lugemine on justkui koputamine iseenda südametunnistusele või siis äratundmine... Kuigi on tegemist näiliselt komöödia ja väljamõeldisega, siis tegelikult on nii...

Mulle meeldib raamatutes häid mõtteid hariliku pliiatsiga ära märkida, et neid hiljem taas uuesti üle lugeda. 

Siin on mõned optimistlikud ja lihtsalt eluterved mõtted sellest raamatust: 

"Anname endast parima. Istutame täna õunapuu, isegi kui teame, et homme saabub maailmalõpp."

"Keegi ei oska liistusid panna, enne kui on neid esimest korda pannud. Selle õpib ära!"

"Kuidas elevanti süüakse? Tükkhaaval."

"Kui suudad teha midagi kellegi heaks nii, et ta arvab, et sai sellega täiesti ise hakkama, siis oled teinud head tööd."

"Sinu lapsest saab inimene, küll sa näed. Ja ega inimesed polegi ju päris normaalsed."

"Emaksolemist ei pea armastama, mitte kogu aeg"

"Tantsitakse sellega, kellega peole tulid."

Distantsõpe jätkub ning Pippa vaatab üle ukse minu improviseeritud klassiruumi, mis asub elutoas ja haigutab magusasti...

🐾