Kuidas minust raamatusõltlane sai

Kui nüüd kohe ausalt rääkida, siis mu raamatusõltuvus algas enne kooli, kui lugemise selgeks sain. Minu kodus oli palju raamatuid. Ema ja tädid olid suured lugemishuvilised. Eeskuju on nakkav. 

Lugema õpetas mind vanaema. Ega ma väga palju vaeva ei näinud. Vanaema, kes oli tsaariajal külakoolis neli  klassi lõpetanud, pidas kirjaoskuse puudumist vaimseks surmapatuks. Mäletan, et Vana õpetas kohe kirjatähtedega lugemist, öeldes, et neid trükitähti ei lähe nagunii vaja. Samuti käis kirjutamise õppimine, ikka kirjatähtedega. 

Lugesin raamatuid huviga. Vahel üht raamatut järjest lausa mitu korda. Muinasjutud olid mu esimesed lemmikud. Kuna olin lapsena palju haige, siis põdemine raamatute seltsis ei olnud üldse hull. Algklassides said väikesele maatüdrukule eriti hingelähedasteks Astrid Lindgreni "Väke Tjorven Pootsmann ja Mooses" ning "Bullerby lapsed". "Karupoeg Puhhis" sisalduv lihtne ning soe elutarkus meenub tänaseni. 

Minu pedagoogiline eeskuju Mary Poppins kujunes samanimelise raamatu järgi. Suhtusin kelmikasse, naiselikku, salapärasesse ja kindlate väärtushinnangutega Marysse suure lugupidamisega. Peaksin "Mary Poppinsi" uuesti läbi lugema. Huvitav, kas mulje sarnaneb mitmekümnete aastate tagusega?

Kui kunagi ise Kernu koolis õppisin, oli selline tava, et  augusti lõpul käisime koolis ja saime kätte õpikud ning töövihikud uueks õppeaastaks. Tavaliselt lugesin esimese hooga läbi eesti keele õpiku, vanemates klassides kirjanduse ja ajaloo raamatud. Õpikud ostsime endale päriseks, mäletan nende trükilõhna ja kohati veel kinniseid lehti, mis tuli kääridega lahti lõigata. 

Kui olin juba piisavalt palju raamatuid lugenud ja vast umbes 4. klassis, tekkisid mõtted elukutse valikust. Olin üsna kindel, et tahan saada kirjanikuks. Selle mõtte "hävitas" aga tuttav vanatädi, kes ütles, ära kirjanikuks küll hakka, kirjanikud on imelikud inimesed. Endamisi arutlesin, kuidas kirjanikud saavad imelikud olla, kui nad nii huvitavalt kirjutavad... Kirjanikku minust ei saanud, kuid lugemishuvi  ei kadunud õnneks sugugi ja lugupidamine kirjanike vastu aina kasvas!

Nüüd heastan oma esimese suurema unistuse täitumata jäämist selle blogi kirjutamisega. Esimene aastaring loetud raamatutest kirjutamisel on täis saamas. Väikesest sisemisest edevusest loodan, et keegi minu mõttemõlgutusi loeb!

🐾