Maailma kauneim sõna

 

Eesti keele kauneim sõna on minu arvates kindlasti seotud kauni emotsiooni või millegi erilisega...

Romaanis "Maailma kauneim sõna" (E. Pesonen) elab Amanda vallalise naise muretut elu. Ühel päeval astub tema ellu nelja lapsega Onni ja Amanda astub Onni ja tema pere ellu. Vaba naise elukorraldus on seni olnud täpselt selline nagu ta heaks arvab. Onni ja lapsed elavad parajas koduses kaoses. Amanda on armunud ja kindel, et tema ja Onni erakordsel suhtel on tiivad. Nii saab temast korraga kasuema suurperele.

Onni tööpäevad on pikad, Amanda püüab kõike korraldada ja koos hoida. Pinged muudkui kuhjuvad...

"Maailma kauneim sõna" on eluline ja südamlik romaan. Usun, et elu ühes mitme lapsega kärgperes võibki vahel selline olla. Suhted on kõigil pere liikmetel nii kodus kui ka väljaspool kodu, olgu tegu täiskasvanu, lasteaialapse või teismelisega. Nii kujuneb suur peremosaiik, mis ei saa olla täiuslik... Kuskil peab olema koht eksimiseks ja eriarvamusteks. Tasakaalu saamiseks peavad kõik pingutama, mis võib olla vägagi keeruline... Vaimse tervise mure pereliikmel paneb kõik proovile. Samas on usaldamist ja hoolimist võimalik õppida. Kui midagi enam hullemaks minna ei saa, siis saab minna ainult paremaks- tahaksin loota, et nii on... 

Ilus mõte raamatust: "Kõik lilled peavad saama õitseda."

🐾