Maja mere ääres

 

Mulle meeldib meri: mere avarus, värv, lõhn, lained, mis loksuvad vahel rahulikult või mõnikord tormiliselt vahutades randa. Merel on kõik looduse emotsioonid selged ja nähtavad. 

Mets meeldib mulle veel rohkem: kõrgemad ja madalamad puud-põõsad ligistikku üksteisele, metsalagendik nende vahel, roheline sammal ja taimed, linnud, kes kärarikkalt või hoopis leebel toonil häälitsedes kuulutavad oma kohalolekut. Vahel vilksatamas mõni ettevaatlik metsloom. Mets on minu jaoks alati kindel ja turvaline paik.

Raamatus "Maja mere ääres" (L. Douglas) on  Ediel end raske turvaliselt tunda. Ta kaotas aastaid tagasi õnnetult poja ja süüdistab selles oma ämma Annat. Anna sureb ja tema testamendi kohaselt peavad Edie ja Joe, Edie endine mees, kellega naine kümme aastat ei ole kohtunud, sõitma Sitsiiliasse, sest Anna jätab neile kahepeale päranduseks mereäärse villa. Koos otsustatakse villa kiiresti maha müüa. Edie tunnetab iga keharakuga ämm Anna ängistavat kohalolu... Naisele tundub, et toimuv on Anna sepitsus ta Joega uuesti kokku viia. 

Edie sügav sisemine lein ja kurbus mõjuvad ehtsalt. Läbi romaani kumab tema soov armastada ja armastatud olla...

Minevikumälestused ja olevikureaalsus, iidne villa metsiku ümbrusega, salapärased inimesed ja nende suhted, ehmatavad juhtumid- kõik see põimub, andes raamatule ühtaegu nii romantilise kui müstilise aura. Lõpuosas lisandub põnevust ja painavad küsimused leiavad vastused.

Lugedes esimesi lehekülgi romaanist sain aru, et see on minu raamat. Kerge oli samastuda Ediega, tema mõtteid ja tundeid tajuda. Kui oleksin olnud tema asemel, oleksin end ilmselt väljendanud samuti...

Kosutavat akude laadimist kõigile, kel puhkus käes või kohe tulekul! Minul on täna puhkuse esimene päev!

🐾