Stockholmi sündroom

 

Esimesed suvitusromaanid anti Eestis välja esimesel eesti ajal. Lendan ajas tagasi ja kujutlen end noore naisena eelmise sajandi 30. aastatesse. Naudin päikesevanne palaval suvepäeval kuurortlinnas Pärnus vastvalminud rannahoone läheduses kuumal rannaliival. Mul on seljas sündsad täpimustriga bikiinid, pruune vesilainetes õlgadeni juukseid katab kerge punutud kübar. Sirutan end triibulise riidega kokkupandaval rannatoolil. Lükkan korraks päikeseprillid ninale, et vaadata ümbritsevaid rõõmsameelselt vadistavaid naisi ja mehi ning kilkavaid lapsi. Naeratan möödujatele. Sätin end mugavamalt toolile lebama ja asun lugema suvitusromaani...

Täna istun oma rõdul keset õitsvaid lilleampleid ja lõhnavaid ürdipotte. Tundub, et see on hetkel ainus õhurikas ja päikesevarjuline koht lähiümbruses! Mõtisklen loetud raamatu "Stockholmi sündroom" (K. Priilinn) üle, mis on ilmunud "Suvitusromaani" sarjas.

Annika on 31-aastane ja vaba noor naine. Tema igapäevaelu on täidetud tööga naisteajakirja toimetuses. Perekond koos lastega Annika plaanidesse ei kuulu. Oleks tore, kui õhtuti tervitaks teda koduuksel kellegi rõõmus sabaliputus, kuid koera jaoks peab ka aega jaguma...Annikale antakse tööülesandeks kirjutada kogemuslugu pimekohtingutest. See on küll tööeksperiment, aga siiski, sellest võiks alata suhe  kellegi meeldivaga... Annikat ootavad aga ees suured muutused...

"Stockholmi sündroom" on üdini tänapäevane lugu, sest erinevatel põhjustel võib inimestel argielus suhete loomine olla keeruline. Peigmehe kandidaadid, kellega Annika kohtub, mõjuvad oma "kiiksudega"  tragikoomiliselt, kuid realistlikult. 

Raamat on kirjutatud ladusalt ja kerge huumoriga. Annika lugu oleks justkui kellegi tuttava jutustus.

Pealkiri "Stockholmi sündroom" kehtib minu arvates Annika kohta ka... Loe raamatut ja mõtle, mis Sina arvad?

Olen Stockholmis käinud aastaid tagasi ja muljed, mis meenuvad on suurepärased. See, kuidas autor Annika kaudu romaanis Stockholmi kirjeldab, on mälu värskendav ning silmaringi avardav. Raamat on kerge ja rahulik suvelugemine!

Veel hetkeks põikab mõte aastakümnete tagusesse aega... Usun, et Pärnu rannaliival võis minevikus suve nautida minu vanaema. Kaugest minevikust meenuvad vanaema jutustused noorpõlve suvepuhkustest. Palju oli siis veel ees, hetkeks on juba palju enam minevikuks saanud...

🐾