Tänulikkusest

 

Maailmakodanikud ütlevad, et Eestis on hea elada: siin on turvaline, aeg liigub justkui rahulikumas tempos, loodus on puhas ja rikkumata, vahemaad on lühikesed, inimesed on küll kinnised, kuid visad jne. Olen sellega sada protsenti nõus.

Tegelikult olen nende väärtuste üle endas arutlenud just masendus- või stressihetkedel. Kui tunned endas rahutust, mõtle, mis on sinu elus head ja sa näed, et seda on tegelikult väga palju. Mõtle positiivselt, leia enda ümber midagi kaunist, tee midagi head, ole lahke, suhtle sõbralike inimestega jne. See loetelu võiks olla pikk-pikk. Kõik see vastab tõele. 

Mis on puudu, et meie oma väike Eesti-maailm on nii rahutu ja pinges? Miks ei laabu kohe ei üks ega teine asi? Miks külvab koroona nii palju vaenu? Võib-olla vajaks arendamist koostöö tegemise oskus? Tuleks sõlmida  milleski kokkuleppeid ja nendest kinni pidada? Kas on probleem juhtimises? Suures plaanis väikese inimesena ja kodanikuna võin oma arvamust ju avaldada, kuid päris õiget vastust pakkuda ei oska...Olen selle üle palju  mõtisklenud. Tean vaid, et iseenda elus tasakaalu hoidmisel pean alustama oma mõtetest...

Täna hommikul tõustes, päikesepaiste akna taga, tuli mulle pähe mõte ja tundmus, mida võiks kõigile mitte ainult murehetkedeks, vaid lausa igapäevaseks mõtlemiseks soovitada. See on tänulikkus, mida ehk peaksime rohkem tundma. Ise pärinen ajast, kus tänulikkusest palju ei räägitud, vast ainult "aitäh" tasandil. Kahtlen, kas olen oma lastele tänulikkuse mõtet piisavalt jaganud. Aeg oli ju raske. Või praegu õpetajana oma õpilastele? Nii palju on vaja õpetada igasuguseid asju. Ja jälle on aeg raske ning õieti seda polegi ..

See postitus tuli ehk veidi kurvapoolne, aga tegelikult olen tänulik, et mul on nii palju, mille üle rõõmustada ja õnnelik olla. Kallis postituse lugeja, soovin seda Sullegi! 💓

🐾