Unenägude järv

Kas peresaladused tulevad alati ilmsiks? Romaanis "Unenägude järv" (K. Edwards) see nii on.

 Lucy Jarrett elab koos elukaaslasega Jaapanis. Lucy tunneb end ummikus olevat. Ta on segaduses, midagi tema elus on puudu...Lucy igatseb isa järele, kes kümme aastat tagasi hukkus. Kodust, Ameerikast, tuleb teade, et tema emal juhtus õnnetus. Lucy otsustab sõita oma pere juurde kodulinna nimega Unenägude Järv. Oma kodumaja taas avastades leiab ta salajasest peidukohast vanad koltunud kirjad, imekauni kangatüki ja paberid, mis kuuluvad aega, mil maja omanikuks oli Lucy vanavanaisa. Lucy tajub, et leiud puudutavad tema kauges minevikus elanud esivanemaid, keda ümbritseb mingi peaaegu saja aasta tagune saladus. Tema tee oma juurte avastamiseni on aga keeruline ja seotud valulike hetkedega.

Mulle meeldib, et romaani  tegevus kulgeb mõtlikus tempos ja aegamisi, mis annab võimaluse rahulikult süvenedes kaasa mõtelda ning mõtiskleda. Autor kirjeldab meeleolusid ning sündmusi, lisades tundevarjundeid, mis on väga nauditav. Loo keskmes on moraalse ja materiaalse mälestuse väärtus ning hoidmine. Kõik me oleme pärit minevikust...

Talvel lugesin Kim Edwardsi raamatut "Mälestuste talletaja tütar". Mõlemad raamatud on peresaagad, kus inimsuhted ja tunded kulgevad keeruliselt. Lahenduste leidmiseks voolab hulga vett merre...

Kindlasti on Kim Edwards üks minu lemmikautoreid. Ootan huviga, et eesti keelde tõlgitaks veel tema kirjutatud raamatuid.

🐾