Nõmmeliivatee

 

Raamat "Nõmmeliivatee" (Sirpa Kähkönen, Koolibri 2021, 301 lk, tõlge: Piret Saluri, värsid Leelo Tungal) algab minu jaoks nostalgiliselt. Väike Hilla sõidab vanaema Annaga linna. Vanaema muretseb, et äkki läheb Hillal süda pahaks. Meenub, kui palju-palju aastaid tagasi oma vanaemaga Tallinna sõitsin ja tal minu pärast sama mure oli. Tegelikult ei läinud mul süda sugugi pahaks, aga olin vanaema suhtes osavõtlik ning mõtlesin, et äkki lähebki... Pidin vaatama bussiaknast mööduvaid looduspilte ning eesistuja rohelist seljatuge ja mõtlema rahulikke mõtteid- kõik see pidi aitama iivelduse vastu...

"Nõmmeliivatee" tegevus toimub 1972. aastal Soomes. Tegelasteks on 8-aastane Hilla, tema kaks kuuekümnendates vanaema Anna ja Ida ning nende truud sõbrannad, kelle mõtete ja jutustuste kaudu lugu edasi antakse. Romaan on sügavasisuline ja tõsielumaiguline. Läbi raamatu kumavad viimase sõja varjud ja traagika, mis ei unune. Läbiv on tegelaste isetu sõprus. Ajas toimuvate  muutustega on Annal ja Idal aga raske leppida. Või kardavad nad, et muutumisega unustatakse minevik? Lapselaps Hilla on nende silmatera, kellele vanaemad on pannud tuleviku lootused ning ootused. 

Seda raamatut soovitan lugeda neil, kel endal selle ajaga omad mälestused. Romaani ajaloolist tausta ja nukrapoolset alatooni on siis kergem mõista. 

Olen tolle aja laps ja minu meenutused sarnanevad Hilla omadega raamatus. Minu vanaemad olid samuti Anna ja Ida vanused. Tuttavlikud momendid tegid raamatu lugemise nauditavaks. Romaani puhul leidsin sarnasusi Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega", mis on üks minu lemmikuid eesti kirjanduses.

🐾








Kommentaarid

Populaarsed postitused