Rannaraamat

Suvise pealkirjaga "Rannaraamat" (Emily Henry) sobib suurepäraselt  novembrikuus lugemiseks. Päikese ja soojuse kummardajana hoidsin romaani meelega pimedate õhtute, tuulte ja sadude ajaks... 

Kirjanik January Andrews` isa sureb. January saab teada, et isal oli teine elu: salamaja ja armuke. Ta ema teadis sellest, kuid varjas tütre eest. Isa jättis Januaryle päranduseks just selle salapärase maja Michigani järve ääres. January tunneb segaseid tundeid armastatud isa vastu, kuid kolib majja, et raamatut kirjutada. Rahanappus sunnib takka ja raamatu valmimise tähtaeg kukub suve lõpul. Januaryle tundub, et ainult jamad kimbutavad teda. Viimaseks piisaks karikas on naabermajas elav kolledžiaegne konkurent Augustus Everett, kes ka muide kirjanik...

Läbi autori ladusa jutustamisoskuse on kerge sisusse süveneda. Loos on parajalt sarkasmi ja huumoritki. Nii January kui Augustus on hinges katki, sest neid rõhuvad mineviku pettumused ja valu.Tasapisi koorub nähtavale nende hingeelu. Paranemine südamevalust pole kummalegi kerge teekond. Kui alguses arvasin, et see on kerge sisuga raamat, siis tegelikult on lugu sisult sügav. Keskendumine negatiivsetele tunnetele võib olla lihtsalt valu endas hoidmine, mis mõjutab suhteid ja elu üldse. 

Kas alati on lool romaanilikult õnnelik lõpp? Hea raamat, kuid oleksin oodanud veel midagi... Ent võib-olla on see lihtsalt hetke tunne...

🐾