Domenico Starnone "Seotud"

-

12/2022 
Domenico Starnone "Seotud", Gallus 2018, tõlkija Eda Ahi, 165 lk.

Aldo jätab maha Vanda, kellega ta on peaaegu 12 aastat abielus olnud ja läheb tunduvalt noorema naise juurde. Vanda kirjutab Aldole lootuses, et mees annab lahkumisele põhjenduse ja pöördub koju tagasi. 

Vanda ja Aldo on taas koos. Mööduvad aastakümned. Peale puhkust koju naastes leiab paar, et nende korterisse on sisse murtud. Seoses asjadega korrastamisega segamini kodus ärkavad minevikumälestused...

Autor avab sügavalt, samas peenetundeliselt paari lahkumineku tagamaid, nii naise kui mehe seisukohalt, kelle tunded on ummikus ja vastastikune mõistmine ning suhe ei toimi. Tegelastest arusaamine kujuneb lugedes ja tõde jääb nagu ikka kuskile kahe osapoole vahele. Või kas üldse tõde ongi? On ju veel nende lapsed, kel ka oma arvamus. See on ühe pere lugu, kus domineerivad tumedad toonid ja kahjuks peaaegu mitte midagi rõõmsavärvilist...

Romaan on pigem tõsieluline jutustus kui ilukirjanduslik teos. Valus ja pessimistlik lugu. Retsepti, et keegi elus taolisesse olukorda ei satuks, raamat loomulikult anda ei saa, küll aga mõtlemisainet.  

🐾




Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Margus Luik "Elu Elisabethiga"

-
Kujutis
Margus Luik  "Elu Elisabethiga" Hea Lugu 2024, 192 lk 64/2024 Romaani "Sulnis Saara"  ka eraldi loetav järg viib esimese eesti aja lõpu Tallinna ja Haapsallu. Mark Stendi suveromanss noorukese Saaraga jääb minevikku. Mark abiellub imelise Elisabethiga ja neil on pisike poeg Oskar. Ajakirjanikuna töötades unistab ta oma teise romaani väljaandmisest. Marki elu on vägagi korras, aga vahel tabab teda vabaduseihalus. Parajasti töötab toimetuses sümpaatne sekretäripreili, kelle võlu tekitab Markis kiusatusi. Tagatipuks kohtub ta perepuhkusel Haapsalus taas Saaraga, kes pole siiski jäädavalt ununenud... Püüdsin Marki mõista, aga ega ma tegelikult temast sotti ei saanud. Iseendaga kimpus mehe sisemonoloogid venisid ja panid mind ohkama. Aga selline see Mark kord juba oli, kirjanduslik tegelane, kelle puhul ei peagi kõik meeldima.  Hästi nostalgiline ja usutav tundus kolmekümnendate aastate lõpu miljöö. Kui võrdlen seda vanaemadelt ja mujalt kuulduga, siis nii see vast oligi...
Lisateave

C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"

-
Kujutis
  95/2022 C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid" Varrak 2021, tõlkija Allan Eichenbaum, 376 lk. Sügisnukrus, kohanemine jaheduse, aina pimenevate hommikute ja õhtutega tekitas tahtmise lugeda midagi omapärast, kerget, meelelahutuslikku ning ... soojendavat. Lugemist ootavate raamatute reas vaatas vastu see lugu. Peaks passima ju küll, kui kaanekujundus veidravõitu ning vürtsikates värvides ja pealkiri lubab kummalisi sõnumeid. Ka Goodreadsi kõrged hinnangud peibutasid lugema. Raamat on omamoodi segu naistekast, ulme- ja põnevusloost. Alguses tundus romaan küll nii jabur, et ei osanud seisukohta võtta, mida arvata, aga uudishimu ja tahtmine teada saada, kuhu tegevus välja jõuab ja kus otsad lõpuks kokku saavad, ei kadunud. Romaan sai edasi lugedes hoo sisse, läbisegi oli mürglit, fantaasiat ja krimit. Absurdne lugu, ei naerutanud, pigem oli minu arvates tragikoomiline, kohati meenutas ka lasteraamatut. Samas parajalt haarav lugemine, mida võiks ka filmina ette kujutada.  Peatege...
Lisateave

Minu lugemise aasta 2024

-
Kujutis
Aasta 2024 valmistub lahkuma minevikku, on aeg teha traditsiooniline lugemise aasta kokkuvõte. Sel aastal avastasin enda jaoks eesti kirjandust, lugedes 50 eesti kirjanike teost. Tõele au andes jäi veel mitmeid huvipakkuvaid raamatuid ootele, milleni loodan jõuda uuel aastal. Kokku loetud 110 teose seas oli nii õhemaid kui paksemaid, romaane, krimilugusid, lastekirjandust, väheke ulmet ja luulet, silmaringiraamatuid. "Kohustuslikult" lugesin vastavalt FB Lugemise väljakutse Koduriiuli ning Krimikirjanduse ja põnevike  2024 teemadele.  Kõik teosed minult Goodreadsis viit tärni ei saanud, aga see pole tegelikult kõige tähtsam. Iga loetud raamat oli mu hea kaaslane. Tavaks saanud headest parimate välja noppimine käib aga asja juurde. Lemmikuks said ja jäid seekord kaks teost. "Pühapäeva rüppe unustatud" (Valerie Perrin)  oli eluline, teemalt hästi kaasaegne, liigutav ja haarav. "Hommiku pool Eedenit" (John Steinbeck)  köitis ajatu elutarkusega, puudutas hing...
Lisateave