Asa Larsson "Veresüü"
Asa Larsson "Veresüü"
Põhja-Rootsi Kiruna looduse kargus ja jahe hingus on taustaks Maalehe krimisarja 17. raamatus arenevale süngele loole...
Kriminaaladvokaat Rebecca Martinsson tappis pea kaks aastat tagasi mehed, kes mõrvasid tema noorpõlvesõbra. Pärast neid sündmusi on Rebecca olnud pikalt endast väljas ja haiguslehel. Nüüd satub naine uuesti tööülesandeid täites Kirunasse. Seal on hiljuti mõrvatud preester Mildred Nilsson, kes paistis silma feministlike vaadetega. Meessoost külaelanikud olid tema vastu. Mildred oli vastasseisus oma ülemuste ja kolleegidega, kuid toetas abivajajaid ning rajas kiriku maadel elava üksiku emahundi kaitseks sihtasutuse. Suure südamega naisterahvas, kel oli sõpru kui vaenlasi, kuidas vaadata. Kuritegu tuleb uurima politseiinspektor Anna-Maria Mella. Tahtamatult tekib Rebeccal seos toimunud verise looga...
Parajalt kirjeldatakse olustikku ja tegelasi, kelle suhted, mõtted, tunded mõjusid väga inimlikult ning usutavalt. Psühholoogiliselt pinevas õhustikus oli palju lootusetust, millest tegelastel näib võimatu väljapääsu leida. Traagiline lugu, mille juured ühiskondlikus arvamuses, valehäbis, mineviku- ja olevikuvalus, enesekesksuses jne. Mõrvad on justkui viimaseks piisaks karikas... Lõpuosa muutus eriti tempokaks ja minu jaoks ka ängistavaks.
Kaasa elasin karja juurest ära aetud üksikule emahundile, huvitav oli lugeda hundikarja hierarhiast ja elukorraldusest, mis meenutab inimeste oma...
Haarav, samas masendav lugemine, kuid väga hästi kirjutatud. Kunagi loen esimese raamatu "Päikesetorm" ka läbi.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar