Monika Peetz "Teisipäevanaiste pudru ja kapsad"
Tuli tahtmine lugeda midagi lahedat, mis tõstaks suunurgad ülespoole, paneks omaette naeratama ning tekitaks sisemuses ka kohe sellise muheda tunde. Seekord oli ootus, et raamat võiks olla pigem õhuke. Otsisin teemasse ühtlasi raamatut ja selle romaani kaanepilti vaadates ütles sisetunne, vot see lugu võib mu soovid täita.
Lugemisele sättides avastasin, et autorilt on eesti keeles ilmunud "Teisipäevanaised" (Varrak 2012) ja "Seitse päeva söömata" (Varrak 2013). See raamat seega juba kolmas viiest sõbrannast, kes tutvuse vältel jõudnud puuda või rohkem soola ära süüa. Mõtisklesin, kas ehk oleks pidanud ikka esimesest lugemist alustama, aga valikus oli ainult see raamat, nii et mis siis ikka, süvenesin sisusse.
Ühel karismaatilisest viisikust, Kikil, on linnaelust siiber: kära - müra ümberringi, hingamiskõlbmatu õhk ja pidev ralli autole parkimiskoha saamiseks, mis on viinud ta närvid katkemise äärele. Kiki otsustab koos Maxi ja pisitütre Gretaga maale kolida. Hiljuti nähtud tühi ja romantilise välimusega vana koolimaja võlub Kiki ära. Ta kavatseb sinna rajada stressis vaevlevatele linlastele külalistemaja.
Sõbrannad saavad kutse Kikit uues kodus külastada, mille nad ka õhinal vastu võtavad. Kiki pere kodu on aga peaegu rämpskinnisvara, kus kõik segi ja laokil nagu "pudru ja kapsad". Külastus kujuneb seikluslikuks, jamasid juba jätkub. Muidugi kannavad naised kaasas oma isiklike muredega täidetud "seljakotti", mida lihtsalt niisama nurka ei viska. Vaprad daamid lähtuvad musketärlikust põhimõttest: üks kõigi, kõik ühe eest.
Lugu sobis hästi minu ootustega. Kirjutatud on lahedalt ja ka hästi tõlgitud. Viie sõbranna lood on ladusalt romaani põimitud, humoorikaid ning tragikoomilisi episoode jätkub. See, et kaht eelnevat osa lugenud polnud, ei seganud karvavõrdki. Kohati oleks tahtnud "gaasi" anda, et natuke tempot tõsta. Suuri ja sügavaid mõtteid romaanis ei ole, pigem elulisust ja sutike põnevust. Kerge ajaviiteline lugemine, kus õnnelik lõpp kindlustatud.
Sobib lugemiseks jaanipühade ajal sellele, kes suurtest pidudest eriti ei hooli või tahab omaette natukeseks aja maha võtta. Soovitan raamatut lugeda soojas ja valges toas, kui akna taga rabistab vihma. Miks? Kui läbi loed, saad teada!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar