Victor Hugo "Gavroche"
Pean tunnistama, et selle väljakutse teemaga läksin kergema vastupanu teed. Mõtlesin üle lugeda midagi raamatutest: "Hüljatud", "Jumalaema kirik Pariisis" või "Mees, kes naerab", aga kuidagi ei suutnud. Lugesin neid teoseid omal ajal õrnas eas ning senini pole loetust tekkinud emotsioon meelest läinud ja sisu ka mitte.
Leidsin riiulilt selle raamatukese, mis pisike osa suurteosest "Hüljatud". Pariisi tänavatel elavad kodutud lapsed, keda hüütakse uulitsapoisteks. Nad on riides nii nagu juhtub, jalatsid puuduvad vahel hoopis, söövad, mida kusagilt saab, kindlat peavarju pole olemas. Käitumine ja kombed on, nagu olla saavad. Nende eesmärk on endaga hakkama saada. Uulitsapoistel on enamasti küll vanemad, kuid kurnatud raskest tööst ning vaesusest. Armastust ja hoolt oma laste jaoks neil enam lihtsalt ei jagu. Lapsed (kel õnne) saavad niimoodi suureks ilma lapsepõlveta. Sellisesse seltskonda kuulub ka Gavroche, alati rõõmsameelne poisike, kes isetult hea ja hooliv ning vaba hing.
1832 a kevadel on olukord Prantsusmaa lihtrahva jaoks nälja, puuduse ja rõhumise tõttu muutunud väljakannatamatuks ja paljudes linnades algavad rahutused. Ka Pariis valmistub ülestõusuks. Tulihingeline Gavroche osaleb barrikaadide kaitsel. Tema optimism nakatab kaasvõitlejaid. Padrunid hakkavad otsa saama, kuid hulljulge poiss leiab võimaluse neid juurde hankida....
Ilukirjanduslik jutt, milles ajastu ränk tõde. Kas tänapäeva lapsed tahaksid seda raamatut lugeda? Pole aimugi, sest tegelikult pole pakkunud, aga võtan V klassis jutuks. Oleviku ning tuleviku mõistmiseks peaks ju teadma minevikust ja rääkima ka traagilisest. Kirjandus on selleks üks võimalus. Kindlasti jäävad mõned loetud lood kummitama, aga hea raamat annabki emotsiooni ja puudutab. Ukraina sõjas hukkuvad samuti lapsed...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar