C. K. McDonnell "Kummalised sõnumid"
Sügisnukrus, kohanemine jaheduse, aina pimenevate hommikute ja õhtutega tekitas tahtmise lugeda midagi omapärast, kerget, meelelahutuslikku ning ... soojendavat. Lugemist ootavate raamatute reas vaatas vastu see lugu. Peaks passima ju küll, kui kaanekujundus veidravõitu ning vürtsikates värvides ja pealkiri lubab kummalisi sõnumeid. Ka Goodreadsi kõrged hinnangud peibutasid lugema.
Raamat on omamoodi segu naistekast, ulme- ja põnevusloost. Alguses tundus romaan küll nii jabur, et ei osanud seisukohta võtta, mida arvata, aga uudishimu ja tahtmine teada saada, kuhu tegevus välja jõuab ja kus otsad lõpuks kokku saavad, ei kadunud. Romaan sai edasi lugedes hoo sisse, läbisegi oli mürglit, fantaasiat ja krimit. Absurdne lugu, ei naerutanud, pigem oli minu arvates tragikoomiline, kohati meenutas ka lasteraamatut. Samas parajalt haarav lugemine, mida võiks ka filmina ette kujutada.
Peategelaseks on loos Hannah, kes põletab kogemata maha enda ja oma truudusetu abikaasa kodu. Nüüd vajab ta uut algust ja kandideerides Manchesteri ajalehe Kummalised Sõnumid tööintervjuul sinna ka töökoha saab. Ajaleht ilmutab väga iseäralikke, lausa ulmelisi uudiseid nii lähedalt kui kaugemalt. Seltskond, kellega Hannah koos töötama hakkab on samuti kummaline: alkohoolikust peatoimetaja ning paranoilised kolleegid oma veidrustega. Nüüd hakkab muidugi juhtuma. Tegelasi on olemuselt seinast seina: suure hingega isetutest kuni väga vastikuteni...
Lugedes leidsin: Kas sa oled viimasel ajal mõnda tavalist ajalehte näinud? Seal on ainult sõda ja vihkamine ja inimesed, kes teevad teiste inimestega midagi koledat. Aga konnasadu Kambodžas, mees, kes arvab, et kummitus ärandas tema auto, ja terve hulk inimesi, kes usuvad, et tulnukad saadavad neile märguandeid? Sedasorti hullumeelsus meeldib mulle palju rohkem kui see teine...
Tassi kuuma teega käeulatuses andis romaan meelelahutust. Raamatul on ilmunud järg, kas loen, selle üle pean endaga veel aru pidama.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar