Chris Whitaker "Me algame lõpust"
Raamat on Suurbritannia krimikirjanike ühenduse poolt välja antava kirjandusauhinna "Kuldne pistoda" 2021. aasta võitja. Sellisest auhinnast polnud ma senini kuulnud, välja antakse seda aga juba 1955. aastast. Köitev, suurepäraselt kirjutatud romaan on preemiat väärt!
Walk on politseiülem Californias. Ta on palju aastaid hoolitsenud oma parima lapsepõlvesõbra Vincent Kingi kodu eest ja püüdnud tema jaoks olemas olla. Ometi mõisteti Vincent süüdi ja saadeti vanglasse Walki tunnistuse põhjal. 30 aastat on möödunud ja Vicent vabaneb. Nende kunagine ühine sõbratar ja Vincenti armastatu Star on libisenud ennast hävitavale teele. Tema 13-aastane tütar Duchess, kes on kuulutanud end lindpriiks, peab hoolitsema väikevend Robini eest ja kõigega ise hakkama saama. Ka Vincent ei näe elul mõtet, sest on peale vanglat lootusetult hiljaks jäänud. Walk püüab kõigest hingest sõpru toetada ja kaitsta...
Romaan ise on tegelikult sisult lihtne, ent sügavamõtteline ja tunnetest tulvil. Hea ja halb, tõde ning vale on selle loo märksõnadeks ehk kuidas leida elumõte nende väärtuste vahel. Raamatu esimestest lehekülgedest alates võlusid mind selles ilusa hingega inimesed. Liigutas nende püüdlus isetult anda ja teha head, mis bumerangina tõi tagasi aga pettumust ja valu. Nad väärinuks paremat, kui elult said. Ühe inimese üksainus eksimus muutis kõik. Palju oli ängi ja kurbust, kuid loo alatoon jäi helgeks ning säilis ootus, et romaanil on õnnelik lõpp. Milliseid raskusi osalistel selleni jõudmiseks tuleb ületada, seda lugedes ette ei aimanud. Kui pealkirja üle mõtiskleda, meenub lugedes mitmeid kordi silma jäänud lause, milles elutõde, et käesolev hetk võib olla uueks alguseks, ka lõpp... Lugedes kuritööst ja karistusest, lunastusest ning armastuse jõust, kadus ajataju ja raamatut oli raske kõrvale panna. Romaani meeleolu sarnanes minu jaoks loo "Kus laulavad langustid" omaga. Muidugi lugemissoovitus!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar