Graeme Simsion, Anne Buist "Sammhaaval edasi"
Sajandeid vanal Jaakobiteel, mis tuntud ka Camino de Santiago palverännuteena, kõnnivad Zoe ja Martin. Mõlema rännak algab Prantsusmaa linnast Clunyst. Kunstnik Zoe abikaasa suri ootamatult ja naine loodab leida rännakul lohutust ning meelerahu. Insener Martin taastub keerulisest lahutusest ning katsetab enda disainitud käru. Kumbki läheb oma teele teadmata, mida tulevik toob. Kui enne rännakule minekut on nad teineteist vaid põgusalt näinud, siis siin hakkavad nende teed ristuma...
Romaanis saab jälgida Zoe ja Martini eneseotsinguid, suhteid teiste teeliste ja teineteisega, füüsilisi ponnistusi, ootamatusi teekonnal. Järelsõnast selgub, et ka autoritepaar ise on palveteel käinud. Loo tugevamaks küljeks arvangi olevat rännaku ja teel olemise osa. Usutavalt mõjusid olud kõndimisel, ööbimiskohtade kirjeldused jne. Lugu võib võtta kui Zoe ja Martini mõtete kaudu avaldatud matkapäevikut. Algaja matkaja leiab siit vast praktilise õppetunni, kuidas pikaks jalgsiretkeks valmistuda. Huvitav, mida arvab raamatust see, kes teekonna reaalselt läbinud?
Kuigi raamatu algus kulges minu arvates pisut pikaldaselt, siis kusagil poole peal tuli sisusse juurde mõttetihedust ja erksust. Kohati oli tuntav kahe autori osalus tajutavate "traagelniitide" näol loo eri osade vahel, aga lugemist see ei seganud. Klassikaline armastuslugu, kus polnud keeruline ära arvata Zoe ja Martini õnnelikku tulevikku. Oli romantikat ning dramaatilisust. Rahulik ajaviiteline lugemine!
Looduses liikumine on minu jaoks üks parimaid mõtete puhastamise ja mõnusa enesetunde saamise viise. Filosoofilises mõttes rändab igaüks omal viisil...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar