Helen Prins "Tappa kohtunikku"
Helen Prins "Tappa kohtunikku"
Raamatu laenasin healt sõbrannalt lugemiseks. Kõhklesin, sest eriti vaimustavat hinnangut krimiloole kaasa ei antud. Lugema ahvatles, et tegemist omamaise krimkaga ja autorilt lausa kaks krimilugu ilmunud, millest ainult kuulnud olin. Ka tekkis tahtmine ise kogeda, kas minu arvamus raamatust seekord sarnase lugemismaitsega inimese omaga ühtib.
Tegemist siis Helen Prinsi teise romaaniga, kus kuritegusid lahendab uurija Ottovar Lee.
Pruunis nahkmantlis mees kiirustab kokkulepitud kohtumisele. See on tema viimane tööots nendega, kes hangivad raha kuritegelikul viisil. Nii teenitud raha eest saadud ravi päästis tema poja elu. Üks surmav noahoop teel ja mehe eluküünal kustub enne planeeritud kokkusaamist. Lugu areneb veelgi. Tõe väljaselgitamise teeb keerukaks, et tegemist on väga külmaverelise seltskonnaga, kes näikse olevat sammu uurijatest eespool...
Raamat on ladusalt ja haaravalt kirjutatud. Loo tegelased on väga hästi kujuteldavad ja olustik usutav. Isegi nii usutav, et vahepeal ununes, et tegu ikkagi raamatuga. Päriselt on ju olemas Lasnamäe, Nõmme, Liivalaia tänav, Männiku karjäär, eriti see viimane. Arvestades, et autor oma tausta poolest tunneb politseitööd läbi ja lõhki, siis võib arvata, et süžeel võib olla puutepunkte tegelike juhtumitega.
Kuna juba alguses oli teada, et politseinike seas on inimene, kes pahadega koostööd teeb, siis kruttis see teadmine lugedes kohe usaldamatust kõigi Ottovar Lee kolleegide suhtes. Muidugi on õhustik pinev ja vägivalda üksjagu.
See, et esimest raamatut "Pargimõrvad" lugenud pole, ei takistanud süvenemist. Tekstis olevate vihjete põhjal tekkis parasjagu seoseid ja mõistmist. Epiloogi põhjal näib, et loole võib ilmuda järg.
Seekord jään raamatu omanikuga eriarvamusele, kellele ei meeldinud 90. aastaid meenutav tõelähedus, mis mind lugemisel ei häirinud. Põnev ja tempokas hästi kirjutatud lugu! Soovitan!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar