Colleen Hoover "Kahetsuse värv"
Colleen Hoover on mu lemmik suhteromaanide autor. Naudin, kuidas ta kirjutab elulistel teemadel, arutledes põhjalikult erinevate tegelaste vaates ja suhtes.
Morgan oli 17-aastane, kui sündis Clara. Kogu selle aja on Morgan olnud õnnelikus abielus Clara isa Chrisiga. Chris hukkub autoõnnetuses. See ei ole ainus kaotus Morgani jaoks. Suhted tütrega muutuvad talumatuks. Kumbki ei oska enam äkki teisega suhelda. Traagilise avarii tagajärjed purustavad mõlema turvalise maailma. Morgan püüab eluga edasi minna leides toetust inimeselt, kellelt poleks seda oodata osanud. 16-aastane Clara sukeldub suhtesse poisiga, kellega läbikäimine tal keelati. Morgani ja Cara vahele löövad kiilu saladused, varjamine, mööda rääkimine...
Morgan emana hoolib isetult oma tütrest püüdes teda kaitsta kõige võimaliku halva eest, ka alasti reaalse tõe eest. Teda mõista pole keeruline, sest emad püüavad ikka oma tütreid säästa enda ning veel kelle tehtud vigadest, tehes seejuures muid vigu.Teismelisele Clarale näib, et ema ei usalda teda ja salatseb puhtast kiuslikkusest. Ka tema teismeea trots on arusaadav, puudub ju elukogemus, tahaks olla täiskasvanu, samas käituda lapsena. Emotsioonid ja süütunne koormavad nii Morganit kui Clarat ning paraku kiiret lahendust ei too.
Ka seekord ei pidanud Colleen Hooveris pettuma. Minu arvates olid tegelaskujud taas olemuselt nagu päris. Sisu liigutas ja tekitas tahtmise kõrvaltvaatajana näppu viibutades sõna sekka öelda. Kohati tuli tegevuse kulgemisel mõtetesse väike kärsitus, kuid selle kompenseeris tunnetest tulvil loo ilus lõpp. Mis on üks ilus sõna, millega kirjeldaksid oma tütart või ema? Lugemissoovitus emadele ja tütardele!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar