Kai Aareleid "Vaikne ookean"
Avastades Eesti kirjanike loomingut jäi silma see võluvalt tagasihoidliku kujunduse ning auhindadega pärjatud raamat, mis meelitas end lugema. Romaani tegevus viib läbi Stella lapseea ja noorpõlve mälestuste 70. ja 80. aastate Eestisse ning 2010. aastasse Peterburis. Taas lugu, millega tegelaste eludes kaasa rännata.
Stella näeb juhuslikult eemalt, kuidas talle Peterburisse külla sõitnud ema kohtub tänaval mehega, kes näib Stellale kaugest mälusopist tuttavlik. Samal ajal püüab ta leida lahendust oma kiiva kiskuva abielu toimimiseks. Stella mõtleb nii oma vanemate abielule kui enda omale ning ühtäkki ei tea ta mida uskuda. Näib, et vaikimise ning teadmatuse tasase pinna all pulbitseb midagi. On see põlvkonniti edasi antav paine, salatsemine või ebaõnn?
Olen ka varem tajunud, kui hästi tabab eestlaslikku loomust Eesti autor. Vaikivat, kinnist, kangekaelset, leplikku, mõistvat... oleneb muidugi kontekstist. Siin hargneb usutavalt lahti mitme tavalise Eesti naise lugu, kelle hing, mõtted, olemus avanevad nii, et lugedes oli lihtne nendega kaasa mõtelda või kohati ka samastuda.
Lühikesed mõtlikult kulgevad osad sarnanevad pildikestele. Vanemad varasemast ajast näivad ajale omaselt veidi tuhmimad, hilisemad kontrastsemalt selged. Igaühe tuumaks mõte, mälestus, emotsioon, mis nagu väikesed lained varjavad avara ookeani sügavust.
Lugedes nautisin väga autori õhulist ja selget, samas mõttetihedat väljenduslaadi. Lihtne ning kaunis emakeel andis minu mõtteis kergelt hõbedase sära romaani nukrale alatoonile. Hinge puudutav lugu, hõrk ja köitev!
Kommentaarid
Postita kommentaar