Louis Sachar "Pahupidikooli tabab üllatus"
Pahupidikooli lugudega tutvusin oma noorte raamatukoide vahendusel, kelle lugemisvalikusse vahel mõni neljast ilmunud raamatust sattunud on. Lugemist ei seganud sugugi, et minu tutvus sarjaga algas kolmandast osast.
Pahupidikool avab peale remonti taas uksed nii lastele kui igasugustele lõbusatele ja veidratele tegemistele. Pahupidikool on kolmekümnekorruseline hoone, kus puudub näiteks üheksateistkümnes korrus. Igal korrusel on vaid üks klassiruum. Jätkub veel muidki omapäraseid asjaolusid. Loo tegi minu jaoks võluvaks hoopis pahupidikooli sarnasus päriskooliga. Igasugu äraspidiste sündmuste vahele mahtus ka igapäevast ja päriskoolis ette tulevat: luuletuste kirjutamine värvide kohta, armastatud õpetaja proua Pärli beebiootus, kahtlemine jõuluvana olemasolus, soki kudumine, kodutööde kontrollimine jne. Fantaasia ning tegelikkus põimusid omavahel nii mõnusasti, et muudkui lugesin ja muhelesin. Koolilastest tegelased olid lahedad ning alati tõe ja õiguse eest väljas, õpetajad kiiksudega nagu ikka. Kniksu ja kummarduse tegin kolleeg proua Pärlile.
Kõik proua Pärli klassi lapsed tõid kooli kaasa oma lemmikloomad. Klassiruumis valitses suur lärm. Koerad haukusid. Kassid kräunusid. Konn krooksus. Siga ruigas. Lehm ammus. Linnud siristasid. Proua Pärl tõstis kaks sõrme üles. Kõik loomad jäid vait...
Iga peatükk raamatus on parajalt suure kirjaga ning piisavalt lühike omaette looke, juures humoorikad pildikesed. Sobib kenasti 4.-5. klassi lugejale, samas on vaimukas lugemine vanusest sõltumata!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar