Agatha Christie "Paddington 16.50"
Kui "Maalehe krimisarja: Mirabilia kuldraamat" esimene raamat postkasti laekus, ei kahetsenud ma sugugi, et endal see kordi loetud. Mõtlesin, et hea romaan varuks, kui tuleb tahtmine nautida midagi klassikalist, samas tuttavat, kus pisiasjad enam täpselt ei meenu, aga tegelaste karakterid on hästi teada ning sisu üldjoontes mäletades suuremaid üllatusi ette ei tule. Varem loetud krimilugude uuesti lugemisel meeldib mulle jälgida autori väljenduslaadis vihjeid ja varjundeid, mida esmakordsel lugemisel tajuda ei pruugi.
Elspeth McGillicuddy sõitis rongis peale väsitavat sisseostupäeva ning sattus tunnistajaks mööduvas rongis toimuvale mõrvale, kus mees hoidis naisel kõrist ja kägistas teda. Daam on kindel, et nähtu polnud uni või silmapete. Paraku pole ohvrit, ka kahtlusalust ega teisi tunnistajaid mitte. Ainuke, kes Elspethi juttu tõe pähe võtab, on tema sõbranna Jane Marple. Tarmukas miss Marple alustab uurimist, et mõrvamüsteeriumisse selgus tuua. Kaasatakse head sõbrad ja muidugi Scotland Yard...
Mõistagi ei vaja hea lugu kommentaare, aga ikkagi: aegumatu krimiromaan, haarav algusest lõpuni, nutikad keerdkäigud, fantaasia ja realistlikkuse sobiv tasakaal, huvitavad tegelaskujud, kohati muigama panev kerge huumor, ladus väljendus, suurepärane tõlge. Oi, kuidas mulle meeldib krimiuurimine sellises loomulikus elemendis digivahendite, geenitestide jms eelsel ajastul! Vast saaks ka millegi üle norida, aga tunnistan oma lojaalsust krimikuninganna Agatha Christiele.
Mõnus lugemine olenemata ilmast ja aastaajast, kui on õdus koht, kus raamatut nautida.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar