Ewald Arenz "Suur suvi"
Kooli ajal nägin kord unes oma keemia eksamit, oskasin hästi. Oh seda rõõmu, tehtud saigi! Hommkul ärgates oli pettumus suur, sest see oli ainult unenägu. Päriselt eksamil olles tuli unes nähtu meelde, sest kõik oligi täpselt nii nagu unenäos.
Friederi suurimaks sooviks on lõpetada üheksas klass, paraku ebaõnnestuvad matemaatika ja ladina keel. Puhkusereis perega jääb tema jaoks ära, sest eesseisvateks järeleksamiteks on vaja õppida. Õppimine toimub karmi vanaisa valvsa järelvalve all. Ei ole halba heata. Õnneks on olemas õde Alma, sõber Johann ja pudelrohelises trikoos tüdruk Beate...
Lugu kätkeb endas täiskasvanud Friederi meenutusi ühest erilisest mineviku suvest. Raamatu lugemine oli minu jaoks nagu jalutuskäik koos mõtiskleva Friederiga tema mälestuste paigus. Tema rääkis, mina kuulasin. Armas oli vaadata noore Friederi hinge ja tajuda temaga sõpruse jõudu, sisemiste hirmude ületamist, usalduse ning austuse kujunemist, esimest kohtumist surmaga, tiivustavat armastust. See oli muutuste suvi, täiskasvanuks saamine ehk õitsev elukevad. Lugedes hakkasid mu peas kummitama Lutsu "Kevade" ja Murakami "Norra mets", midagi nende raamatute alatoonist ja õhustikust oli ka siin kohati olemas.
Tegelastest meeldisid mulle väga vanavanemad, kes jagasid elukogemust ja turvatunnet, mida üks noor hing vajas. Vanaema oma suure südame ja empaatiavõimega ning range vanaisa, kelle koredavõitu kesta sees arenes mõistmine ja hoolivus.
Ilus ning südantsoojendav lugu pani meenutama end noore Friederi ealisena.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar