Karin Fossum "Kättemaks"
Muidugi saab Maalehe krimiraamatus kõik alguse mõrvast.
Kuumal juulipäeval leitakse vanast roostetanud haagiselamust Bonnie Haydeni ja tema väikese poja Simoni surnukehad. Verine mõrvarelv, pika teraga nuga on sealsamas põrandal. Juhtunu ei tundu olevat ei röövmõrv ega kallaletung. Kes pussitas kaitsetut naist ja last? Politseiinspektor Konrad Sejeril seisab ees õõvastava juhtumi uurimine.
Keskealine ema Mass Malthe ja tema täisealine autistlik poeg Eddie on lähedased. Neil pole kedagi peale teineteise. Eddiet painab teadmatus oma isa kohta. Isa on surnud, aga ema pole nõus temast rääkima.
Raamat keskendubki kahe naise ja kahe poja lugudele. Vähehaaval minevikku kaevudes tulevad ilmsiks üksikasjad nende eludest ja omavaheline seos, milles traagikat, paratamatust. Nii kahju oli neist, igast erineval moel.
Taktitundeline ning inimsõbralik uurija Konrad Sejer jäi raamatus pigem tagasihoidlikuks tegelaseks, mis ka hästi sobis. Oma enesekindla hoiakuga mõjus ta üldises ärevuses turvaliselt, andes mõista, et juhtum leiab lahenduse ja nii oligi.
Dramaatilise krimiloo plussiks oli suurepärane ülesehitus, mis minu arvates sidus erinevad tegevusliinid ladusalt ja hästi sujuvalt. Tempo polnud kiire ega sisugi tihe, aga paras pinevus püsis kogu aeg, nii et lugemine oli tõeliselt haarav. Kuigi mõrvari äraarvamine polnud keerukas, siis lõpliku tõe asjaolud üllatasid ikkagi.
Mõtlen edaspidigi autorilt teisi eesti keeles ilmunud krimiraamatuid lugeda, sama soovitan psühholoogilise ning klassikalise põnevuse nautijale.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar