Maria Lepmaa "Vastandid"
Kui läheksin pimekohtingule raamatuga, siis eesti kirjaniku teose tunneksin pea kindlasti ära. Ilus emakeel, selge väljenduslaad, lihtne ülesehitus, sisult eestlaslikult eluline...
Rando ja Romet on 16-aastased kaksikud, kes sarnanevad välimuselt teineteisele nagu kaks tilka vett. Kõiges muus on nad aga nii erinevad, kui üldse olla saavad ehk täielikud vastandid. Rando on kinnine ja tagasihoidlik, vähese jutuga, kes tundeid eriti välja ei näita. Ta väljendab oma oma mõtteid ning unistusi joonistamise kaudu. Romet on vilgas suhtleja, teeb kõike kirega, võtab elu liiga kergelt ja mõtlematult. Tema unistab kitarrimuusiku karjäärist. Möödub 20 aastat...
Lugu kulgeb vaheldumisi kaksikute jutustustena, algul noormeheeas, edasi juba täismehena. Selguvad nende erinevad mõtted, sisemised heitlused ja vastuolud enda ning ümbritsevaga, küsimused, millele alati vastust pole. Mulle meeldis vendadega koos mõtiskleda. Vahel peab vist iga inimene endaga sisemonoloogi arutledes eluliste valikute üle, miks on elu just selline nagu on, milles elu mõte seisneb jne. Kuigi tunnen introverdina sarnasust Randoga, keda oli kergem mõista, läks Rometi puntrasolek oma eluga väga korda. Ehk isegi rohkem. Vastandid ju tõmbuvad. Ka ärkas lugedes minus murelik ja osavõtlik ema. Tee enese juurde võib olla pikk.
Realistlik psühholoogilise alatooniga lugu, ridade vahel kumamas helgusenoodid.
PS Mõte seda raamatut lugeda on mul olnud juba mõnda aega, aga kõhklema pani ... kaanepilt. Mul on kaanekujundusega viimasel ajal mingi oma teema...
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar