Iris Murdoch "Meri, meri"
Meri ja "Meri, meri"...
Tuntud teatrilavastaja Charles Arrowby on väsinud tööst ja kuulsusest. Tal pole hoolimata paljudest suhetest ei naist, lapsi ega ka lähedasi. Nüüd, 60. eluaastate alguses, tundes vajadust elumuutuse järele, asub Charles elama mere kaldal asuvasse üksikusse majja. Ta ihkab eraldatust siin tuulisel ning kivisel rannal, et kirjutada oma mälestuste raamatut. Kuid tahtmine on üks, saamine teine asi. Charles`i majas paistab kummitavat. Naised, kelle eest ta pages, ei jäta teda rahule, samuti Londoni sõbrad. Ühel päeval kohtab Charles oma noorusarmastust Hartleyd, kes elab lähedases külas. Naisest saab tema kinnisidee...
Romaanis areneb tegevus läbi minategelase Charles`i mõtete. Õieti polegi tegevust palju ja tema mõtisklustest ning arutlemisest hargneb pigem aegamisi kulgev nüansirikas lugu, mis pilgeni täis tundeid. Alates vaoshoitud hetkedest kuni tugevalt põhja keeratud volüümiga emotsioonideni. Nagu meri oma erinevates varjundites. Meri on siin kõikjal hästi tajutav, olles ka tegelane.
Meeldisid romaani stiilsed ja detailsed kirjeldused, mis lõid omapärase õhustiku. Tegelaste käekäik haaras, kuigi kohati oli keerukas mõista nende igatsusi, lootusi, pettumusi. Hästi tuli esile, kuidas ajast ja kohast olenemata võib inimene mõnikord jääda oma mõtete vangiks. Melodramaatilisuse varjus leidus sügavust, müstilisust, traagikat. Vahel kostus naer läbi pisarate. Justkui lihtne lugu, aga samas keeruline. Lugedes kujutlesin romaani dramatiseeringuna teatrilaval.
Raamatu puhul ühtisid autori suurepärane väljendus ja väga hea tõlge. Ajatu teos, mida mõtiskledes lugeda oli kordades kergem, kui mõtteid avaldada. Kuldne klassika, soovitan!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar