Marje Ernits "Telgi ja koeraga rännuteel"
Raamatu kaanepilti vaadates tuli heldimus südamesse, sest minu truu sõbrake taks Villu vudib ja teeb koerust juba aastaid Vikerkaaremaal. Päris rändamas me koos ei käinud, kuid nii lühematel kui pikematel jalutuskäikudel oli ta alati käpp!
Elukogenud endisest õpetajast kirjanik Marje unistab sõita kirsipuude õitsemise ajaks Jaapanisse. See saab võimalikuks kolme aasta pärast, kui eelnevad puhkused kokkuhoiu ning ülla eesmärgi nimel Eestis veeta. Nii ta laobki ühel augustihommikul paremaid päevi näinud telgi muude "parim enne möödas" matkatarvetega autosse, taksikoer Iks kambajõmmiks ja algab sõit Pärnumaalt Võrtsjärve äärde. Muidu humoorikasse reisiloosse on põimitud Marje tõsisemaid mõtisklusi minevikust, üldse ilmaelust, pooleli loetud Paganini eluloost.
Mulle raamat meeldis. Positiivne toon, helged mõtted ja paras paksus, et üks teraapiline rännak proua Marjega läbi teha. Hingekosutav oli lugeda tema pragmaatilisest ellusuhtumisest, olgu reisimisel või muidu, et kallimad asjad on ikka need, mida raha eest ei osta, et leppimine ning tänulikkus saavad tasutud, et kui sa ise oma elu huvitavaks ei tee, kes siis veel jne. Äratundmist seikades jätkus samuti: enda kogetut, kusagil nähtut, kelleltki kuuldut. Mõnus oli tajuda oma mõtete peegeldusi kellegi teise väljenduses. Lugemine ise elu kogenud inimesele.
Kuigi rännulugu pole traditsiooniline reisikiri, vaid pigem mõtisklus, oleksid sellele kena punkti pannud mõned fotod väisatud paikadest ja reisisellidest endist.
Marje Ernitsalt olen varem lugenud romaani "Lihtsalt inimesed" uurija Ira Teveri sarjast, mis jäi minu jaoks tavaliseks krimilooks. Nüüd mõtlen viljakalt kirjanikult kindlasti veel midagi lugeda.
PS Nii armas oli autori soe ja arvestav suhe oma neljajalgse täisväärtusliku reisikaaslasega!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar