Ruth Rendell "Lapsukesed metsas"
Tugev ja lakkamatu vihmasadu, milletaolist ei mäletata, on tõstnud veetaseme Brede`i jões Inglismaal kõrgeks ja tulvavesi jõuab jõeorus asuvate majadeni. Sellistes oludes selgub, et kadunud on kaks teismelist ning vanemate äraolekul nende järele vaadanud naine. Laste ema on veendumusel, et tema tütar ja poeg on uppunud, kuigi nende maja asub suurveest mitme miili kaugusel. Ka oskasid kõik kolm suurepäraselt ujuda. Loo edenedes hargneb tegelaste ring päris suureks, hõlmates omapäraseid karaktereid nagu kanepisõltlasest valetav vanaema, vagatsev naabrinaine, usufanaatikud, üksteise suhtes vaenulikud pereliikmed... Uurimisega tegeleb peainspektor Wexford, kelle teadmised inimpsühholoogiast juurdlus seekord tõsiselt proovile paneb.
Põhjalikult jutustava romaani lugemisel tekkis tunne nagu vaataks mitte väga tempokat, aga head filmi. Rahutu õhustik tekitas nii põnevust kui kärsitust ja olukorra tõsidus pani lootma, et äkki pole tegelastega siiski kõige halvem juhtunud. Muidugi tekkis eelarvamus enamike asjasse puutuvate osaliste suhtes, segadust ning suhete sasipuntraid oli omajagu. Sujuvalt põimusid looga peainspektori filosoofilised mõtisklused ja pereelu, millel mõtteline seos sisuga. Minu jaoks oli raamat haarav nagu ka varem loetud Ruth Rendelli teosed, milles alati köitev annus psühholoogilist pinevust.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar