Oliver Pötzsch "Hauakaevaja raamat"
Krimikirjanduse eksperdi Jaan Martinsoni 2022. aasta TOP 12 hulgas sai see raamat kuuenda koha. Kuigi enamikku asjatundja paremikust pole veel lugenud jagan tema krimimaitset täiega.
Viin 1893. Algab Leopold von Herzfeldi karjäär politseiinspektorina. Tema esimese tööpäeva eelõhtul leitakse brutaalselt tapetud teenijatüdruk. Leo ei jäta võimalust kasutamata ja läheb kohale. Ta uurib põhjalikult laipa, kuritööpaika, selle ümbrust, kasutades pildistamiseks fotokaamerat, mis sel ajal politsei juurdlustegevuses tõeline tehnikaime. Oma silmapaistva uuendusmeelsuse ja innukusega mees kolleegide hulgas sõpru ei leia. Võigas noorte naiste tapmine ja teibasse ajamine aga jätkub. Koletu tegu olevat iidne meetod ebasurnute hauas hoidmiseks. Leos tekitab kimbatust mõte, et Viinis tegutseb ebausklik sarimõrvar. Ta tutvub hauakaevaja Augustin Rothmayeriga, kes omal moel surmaekspert. Mõlemas tekitavad küsimusi ka Bernhard Straussi (Johann Straussi poolvenna) samaaegse surma segased asjaolud. Või hoopis mõrva, mida keegi püüab näidata enesetapuna? Kas verised juhtumid on omavahel seotud?
Raamat meeldis mulle üleni, alustades sünkja õhustikuga sobivast kujundusest. Parajat tõeläheduse maiku andsid osavalt ja usutavalt sisusse põimitud reaalsed kaasaegsed. Hästi sümpaatne tegelaskuju oli minu jaoks Augustin Rothmayer oma piiritu hulga teadmistega teispoolsusesse lahkunud inimestest, milles üksjagu huvitavat (populaar)teaduslikku tõde. Muidugi olid teisedki tegelased karakterite poolest omapärased isiksused, krooniks ajastu taust eri seisuste elu, korruptsiooni, arhailise kriminalistika ja keskajast pärit uskumustega. Tõe ja õiguse eest tuli neil läbi närida kõrgema seltskonna hoolikalt varjatud räpastest saladustest.
Vägivaldselt surnud inimeste ja muu õõvastavaga seotud episoodid minus võõristust ei tekitanud, sest autor üle võlli ei läinud, vaid jutustas parasjagu uudishimu ja põnevuse hoidmiseks. Rohke surma temaatika üldises mõttes mõjus mulle pigem lepitavalt paratamatusega, mis eluga kaasas käib. Ka ei tekkinud tahtmist loetut tegelikku ellu üle kanda ning mõtted piirdusid vaid romaani kui väljamõeldise raamidega.
See väga haarav raamat saab koha minu 2023. aasta lemmikute seas! Loodetavasti ilmub autorilt veel midagi eesti keeles.
PS Mulle meeldib kalmistutel jalutada, ümberringi vaikus, rahu, minu mõtted ja paljud elatud elud...
🐾
Taas usaldusvæärne soovitus, aitäh
VastaKustutaAitäh märkamise eest!
Kustuta