Roy Jacobsen "Imelaps"
Kuuekümnendad: Berliini müür, president Kennedy, Juri Gagarin... Minu lapsepõlve kümnend. Pikad õhtuhämaruseni õues veedetud talvised tunnid, villaste karupükste küljes jää- ja lumekänkrad, toas mustvalget pilti näitav televiisor, mugavuse asemel lihtsate asjade võlu... Läbi koolipoiss Finni mõtete kulgeva loo õhustikus oli nostalgilist äratundmist rohkemgi, kui oleksin oodanud.
Finn elab emaga kahekesi. Isa lahkus nende juurest juba ammu, lõi uue pere ja suri. Finn ja ema moodustavad koos ühtehoidva tandemi. Nende argielu toimib, on paremaid päevi, aga toimetulekuks peab ka pingutama. Siis astub Finni ja ta ema ellu 6-aastane poolõde Linda, põhjustades väljakujunenud rutiinis suuremat sorti tormi. Miski pole enam endine...
Suurepärane lugu lapse vaatenurgast nähtuna, pole palju sündmusi, aga tegevus toimub nüansirohkelt. Keskmes suhted, pinged, tunnete väljendamine ja vaoshoidmine. On teravust, valu, südamlikkust, ka huumorit. Võib-olla on autor ise kõike kogenud, sest hästi ehe tundus lugedes Finni silmade ja hinge kaudu tajutu. Oma lapsepõlvele ajaliselt sarnane taust oli justkui eeliseks tegelaste mõistmisel. Sügav, ajatult eluline ja mõtlema panev raamat.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar