Agatha Christie "Halloweenipidu"
Eelistan lugemist filmide vaatamisele, ent raamatute põhjal või ainetel valminud filmid pakuvad mulle alati huvi. Enamasti loen raamatut enne ja vaatan filmi pärast, vahel kujuneb vastupidi. Seekord vaatasin esmalt ära romaanist ainest saanud filmi "Kummitus Veneetsias", mis väga meeldis. Kuigi alguses oli teleseriaalist omaks võetud võrratu David Suchet` kehastatud detektiiv Poirot` tegelaskujust küll raske lahti lasta. Kui seda filmi ja raamatut võrrelda, siis on need sisult päris erinevad vastupidiselt 2010. aastal valminud samanimelisele teleseriaali osale, mis romaaniga sarnaneb.
Lugu algab optimistlikult, valmistutakse laste halloweenipeoks ja sätitakse paika veel viimaseid detaile külaliste võõrustamiseks. Samas viibib ektsentriline krimikirjanik proua Ariadne Oliver, kel mõlgub meeles uue raamatu kirjutamine. Siis see juhtubki, peo ajal mõrvatakse üks tüdruk, Joyce. Veidi enne oli Joyce väitnud, et nägi kunagi mõrva pealt. Ariadne Oliver mõistab, et juhtunusse saab selgust tuua tema hea sõber monsieur Hercule Poirot...
Kui mõrvad kõrvale jätta, toimus tegevus üsna vaoshoitult. Pensionärist monsieur Poirot toimekuses oli kuigivõrd tunda väsimuse märke. Tema vaist ja mõtlemise teravus polnud õnneks kuhugi kadunud. Tegelikult oli huvitav jälgida, kuidas ühest traagilisest sündmusest hakkasid hargnema niidid, mis viisid teiste salapäraste surmajuhtumite asjaoludeni. Sealt edasi tuli spurdikas lahendus, mis muidugi christielikult üllatuslik, samas loogiline.
Aastal 1969 esmailmunud romaani lugedes oli tunda autori muret maailma kurjuse, pahelisuse, ahnuse ja laste ning nende vastase kuritegevuse pärast, mis pani meelelahutuslikust vaatest väljapoole ja tänapäevases kontekstis mõtisklema. Hea lugemine Agatha Christie fännile ja mõõduka krimi sõbrale. Soovitan filmi ka vaadata.
PS Eesti keeles on romaan esimest korda ilmunud 2004. aastal Urve Liivamäe tõlkes.
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar