Lilli Promet "Pannkoogirõõm"
Kodune raamaturiiul on üks tõeline varaait. Taas leidsin lasteraamatu, mis veel lugemata.
Luuleraamatukese nimilugu jutustab külast, kus elavad väga laisad ja lohakad inimesed. Nad ise, nende kodud ning kodude ümbrus on igas mõttes räpakil ja ripakil. Kasimata majapidamiste kõikvõimalikest kohtadest vaatavad vastu igasugu satikad. Kole asi, ei taha mõeldagi! Ühel päeval saabub külasse mees, kes pakub pannkooke, soovides selle eest prahti. No nüüd läheb lahti kraamimine ja koristamine. Mõndagi närib kadeduseuss, et naaber rohkem rämpsu ära annab. Koogikuhi on jõudsalt kahanemas, kui läheneb häbelik piiga, koukides taskust prügiraase. Ta oli oma kodus otsinud nii sängi alt kui kapi tagant, ei kübekestki tolmu kuskil. Läinud siis suures hädas naabrile appi ja see pisku ongi kõik, mida ihnuskoi talle abi eest raatsis tasuks anda...
Raamatus on kolm rahva- ja muinasjutupärast luuletust, mille keskmes suur inimlik rumalus. Lihtsa väljendusega lood on pandud mõnusatesse riimilistesse värssidesse, mis kenasti arusaadavad ka väiksemale koolilapsele. Ja need võrratult muhedad soojades toonides pildid, kus iga tegelane on pisiasjadeni välja joonistatud: näoilme, riietus ja kõik muu! Oli, mida vaadata! Asta Venderit mäletan mitmete lapsepõlves loetud raamatute illustraatorina. Kohe meenub väga meeldinud ja ribadeks loetud "Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid" (1969, Kalju Kangur).
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar