Bonnie Garmus "Keemiatunnid"
Romaan jõudis minu riiulisse juba jupikese aega tagasi, aga teised raamatud trügisid lugemisjärjekorras aina vahele. Siis polnud jälle vastavat meeleolu või piisavalt aega tema lugemiseks. Aasta lõpp ja uue algus passisid aga nautimiseks kenasti, nii lugu oma võimaluse sai.
Ambitsioonikas keemik Elizabeth Zott töötab Hastingsi uurimisinstituudis. Seal ennast erialaliselt teostada on tarmukal Elizabethil pagana raske, sest läbi ja lõhki meestekollektiivis pole ühel intelligentsel ja ilusal naisel karjääri tegemiseks lootustki. Erandiks osutub geeniusest Nobeli preemia kandidaat Calvin Evans, kes Elizabethi tarkust imetleb ja teda tõsiselt võtab. Nende vahel lahvatab tõeline armastuse keemia. Ent ettearvamatud hetked ei küsi tulemiseks aega ega luba. Varsti on Elizabeth vallaline üksikema, kes eneselegi üllatuseks juhib edukalt ja tõelise staarina Ameerika vaadatuimat kokandusaadet. Toiduretseptide jagamise kõrval julgustab ta aga naisi oma elu muutma...
Kuigi ajaliseks taustaks viiekümnendad ja kuuekümnendad Ameerikas on lugu kohane ka kaasaja kontekstis. Raamatu keskmes olevate teemade üle arutletakse avatud ühiskonnas lihtsalt rohkem ning valjemini. Tänapäevases mõistes on romaan ühe iseseisva ja sõltumatu naise edulugu. Palju jäi lugedes silma tsiteerimisväärseid mõtteid, mis tõestust ei vaja, sest päriselt nii ongi, hoolimata samastumisest Elizabethiga või mitte. Naised hoiavad kokku, vot selline tunne tekkis mul lugedes. Väga meeldisid teravmeelsed tegelaskarakterid ja muidugi sõnatark koer Pool Seitse. Autori keemiaalaste teadmiste vaba kasutus lisas lahedal moel asjalikkust. Vast leidub loos äratundmist kellelegi, ainest kaasa mõtiskleda kindlasti.
Romaan oli minu jaoks köitev lugemine nii sisult kui väljenduselt, selline mõnus "gemüse": vaimukas, ladus, haarav, ilus, valus. Parimaks kiituseks see, et raamatut on paljud kiitnud ja asja eest! Soovitan!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar