Jochen Gutsch, Maxim Leo "Frankie"
Nurrmootoriga kodutiiger, elurõõmus koerarakats või muu loomaliigi esindaja võib olla inimese jaoks sõber ka päriselt, mitte ainult raamatus. Kui mõtlen mind elus enam mõjutanud inimestele, on nende seas kindlasti iseteadlik taksikoer ja tänulik vöödiline kass. Siit hakkaksid hargnema lood, millest vast kunagi...
Covidi ja gripi väikese vahega põdemine, vaevaline taastumine mõlemast, haiguse pärast loobumine minipuhkusest Berliinis, mida nii väga ootasin ja igasugused muud kõrvalekalded soovide ja plaanide täitumisel sünnitasid minus nõutu masenduse. Tean, et õige raamat aitab alati, aga milline on hetkel see õige, kui isegi lugemise isu on kahanenud mikroskoopiliste mõõtmeteni? Parajalt õhuke, sisult positiivset mõtlemist soodustav, kena kaanega, sosistasid mõtted peas mulle ette...
Richard Gold on mees, kes otsustab surra. Frankie on kõuts, kes otsib kodu. On vaid inimese mõõtmatu soov lahkuda ja loomale looduse poolt antud võimas instinkt ellu jääda. Saatus viib need kaks, kel esmapilgul teineteisele midagi pakkuda polegi, omavahel kokku.
Inimkeeli kõnelev kass Frankie on elutark nagu Prostokvašino Matroskin ja asjalik nagu Pettsoni Findus. Tal on hulk tähelepanekuid koos isiklike kogemustega ilmaelu kohta ja endast palju pidavale kõutsile kohased põhimõtted. Lugedes selgub tõsiasi, et olgu tegu inimese või kassiga, on paraku mõlema elufilosoofias ettenägematult nõrgad kohad. Aga haavad lakutakse üle, armid paranevad ja elu läheb edasi. Liigutav, samas koomiline ja hästi elujaatav lugu. Elus "asi" on alati parim ravim!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar