Satu Rämö "Hildur"
Kuigi ise Islandil käinud pole, tundus õhustik ehe ja kohe romaani alguses tekkis kohalolemise tunne. Mõjutasid nii kaanepilt kui sisusse pikitud põhjamaine kargus eluoluga keset karmi loodust.
Fjordides paiknevas väikeses ĺsafjörduri asulas, eemal linnadest, töötab Hildur Rúnarsdóttir kadunud laste otsimisega tegelevas üksuses ja kohalikus politseis. Hildurit painab lapsepõlvetraumana tema enda väikeste õdede jäljetu kadumine, mida naine oma tegevusega püüab mõtetes hajutada ja heastada. Hilduri töökaaslaseks saab soomlasest politseipraktikant Jakob Johanson, kelle jaoks on Island pelgupaigaks isikliku elu probleemide eest.
Kuritööd, millega uurijatepaaril tuleb tegeleda, ei lase end oodata. Nii ĺsafjörduris kui Reykjavíkis pannakse ajaliselt lähestikku toime mõrvad. Neid ühendab sarnane asjaolu ja tekib kahtlus, kas pole ehk tegu ühe mõrvariga...
Lugemise aegamisi kulgemine pole minu jaoks patt, nii siingi. Selles kätkes mitmekihiliselt arenev tegevus, kus saladusi, ettearvamatust ja omajagu mõrvasid ka. Samas polnud pinevust palju. Lugu oli süngevõitu, aga mitte ülearu ja raasuke müstikat sobis siia hästi. Tõde kurjategija kohta hakkas selguma viimases kolmandikus. Mõrvamotiiv üllatas, kuid tundus Islandi kontekstis (kirjanduslikust vaatevinklist) täitsa loogiline.
Lugedes klammerdusid mõtted muidugi loo südameks oleva Hilduri külge. Teades, et elu pole Hildurit hellitanud, oli tema põhjamaisele ja tahtejõulisele natuurile huvitav kaasa mõtelda-elada. Seda enam, et olid ju Hilduri "raudses kestas" õrnad kohad, mis tema sisemusest tasapisi välja koorusid. Väga meeldis, et Hilduri lugu ja uurimistegevus koos Jakobiga olid tihedalt seotud ning põimusid omavahel. Raamat haaras mind algusest lõpuni.
Lõpp aga jättis õhku küsimused, millele loodetavasti leiduvad vastused järjes "Rósa ja Björk". Originaalis on ilmunud kolmas ja tuleb veel neljaski osa, nii et on, mida eesti keeles oodata!
🐾
Kommentaarid
Postita kommentaar